Temalt tuleb, mida ma ootan!

Kirikukalendris on kõrvuti kaks olulist päeva, mille mõistmine aitab paremini aru saada kristliku elu mõtte sügavamatest tähendustest. Rahvas tähistab talverõõmude lustimisega vastlapäeva, mis kannab endas aegade jooksul talletatud kombeid ja tavasid. Paljudes kristlikes riikides korraldatakse karnevale ja pidusid, teadmises, et järgnevalt algab Kristuse kannatamise aeg, algab paastu- ja palve aeg.

Esimene päev paastuajas on tuhkapäev. See on vastlapäevale järgnev tõsine endasse vaatamise aeg. Nimi meenutab vana tava, mil sellel päeval raputati meeleparanduse ja patukahetsuse märgiks pähe tuhka. Elus võibki juhtuda, et rõõm muutub kurbuseks, võit kaotuseks, esimene jääb viimaseks. Masendavad kriisid võivad tabada äkki ja ootamatult. Õnnetused ei hüüa tulles. Kuid vaadates Kristuse kannatusteed võime Jumala abiga sisemiselt kasvada vastupidavateks, teades, et meie pärast ja meie eest on kannatatud, on kantud risti, on mindud surma.
Kannatust taludes võib palve ja paastumine anda sisemist jõudu ka ahastuses vastu pidada ja viimselt võitjana olukorrast väljuda. Inimesel on see võimatu aga Jumala abiga osutub võimatu võimalikuks.

Eestis on tava, et peapiiskop annab palvepäevaks ja paastuaja alguseks välja karjasekirja. Karjasekirjas tuletab peapiiskop meelde, et tänavune aasta on kuulutatud laulu- ja palveraamatu aastaks. Ta kirjutab: “Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on palveid igaks päevaks ja olukorraks. Kasutagem neid ja palvetagem pühakojas, tehkem oma kodud palvepaikadeks. Ühendagu perekondi hommiku-, õhtu- ja söögipalved, ühispalved tähtpäevadel ja pühadel. Võtkem eestpalvesse oma kaasinimesed, kogudus, kirik, rahvas ja kogu maailm. Olgu meie süda avatud palvele ja kõikjal ja kõigeks, nagu Jumala Vaim meid kutsub. Olgu palved meie usu viljaks ja meie uuendatud pühitsetud elu meie palve viljaks“.

Soovin paastukuuks rahu ja palvemeelsust Vana Testamendi lauliku sõnaga: „Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!“ (Ps 62:6)

Piiskop Einar Soone