Kristuse valgus valgustagu ja juhatagu meid!

Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev on 2. veebruaril. See on püha, mis sageli jääb argise ruttamise juures varju ja märkamatuks. Ometi on see püha, mida kirikus peetakse ja mis ka rahvakalendris on oma kindla koha leidnud.

Vana Testamendi seaduse kohaselt ei tohtinud naisterahvas, kes on sünnitanud poja minna templisse 40 päeva, sest teda loeti ebapuhtaks. Alles nende päevade möödudes võis ta minna templisse ohverdama ja seda Maarja ka tegi. Legend räägib sellest, et kui Maarja Jeesusega templisse jõudis, siis hakkasid küünlad templis iseenesest põlema. Selle järgi sai päev ka nime.

Paljudes Euroopa riikides saab selle päevaga läbi jõuluaeg ja põletatakse lõpuni jõuludel kasutatud küünlad. Tavaks oli ka sel päeval valada jõuluküünalde jääkidest ja küünaldelt valgunud rasvast uued küünlad, et need siis uuesti kasutusele võtta. Küllalt aktiivselt levis ka kõikide aasta jooksul kasutatud küünalde pühitsemise tava.

Küünal annab tunnistust Kristusest kui valgusest, kes on tulnud sellesse maailma. Seepärast kannab see päev ka mõtet: Kristus – Jumala kirkuse sära.

Selle päeva evangeelium (Lk 2: 22-33) kõneleb templis olevast mehest nimega Siimeon. Nähes Maarjat ja lapsukest, võtab ta lapse ja ütleb: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”

Siimeoni sõnad on täis lohutust ja rahu, sest nüüd saab ta surra. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui on näinud Issanda Messiat. Nüüd oli ta seda näinud ja tema jaoks algas uus algus.

Kui palju oleme meie sellele mõelnud, et Kristuse tulekuga meie ellu on alanud uus algus? Midagi ei ole jäänud ju endiseks. Isegi siis kui mõtleme nii, et midagi ei ole muutunud, eksime, sest Kristus on meiega. Ristimise läbi oleme Tema omaks saanud ja Tema on meie osaks saanud isegi siis, kui kipume seda unustama.

Nagu Siimeon sai minna rahus, saame meiegi rännata selles rahus, mis tuleb Kristuselt. Rännata elu rõõmsatel ja õnnelikel ning rasketel ja murelistel hetkedel.

Kristuse valgus valgustagu ja juhatagu meid!

Õpetaja Jaak Aus