Ühe Rooma linnast välja viiva tee ääres on kirik, mis kannab pikka nime “Kuhu lähed, Peetrus?” See kirik on legendi järgi ehitatud paika, kus apostel Peetrus langetas oma elus olulise otsuse.
Legend räägib, et kui Peetrus sai teada, et teda tahetakse Roomas vangistada ja ilmselt hukata, siis otsustas ta põgeneda. Nii jäi ta linna servalr väljale ööbima. Öösel nägi ta unes Jeesust, kes temast möödus ja Rooma siirdus. Peetrus küsis: “Issand, miks Sa Rooma lähed? Seal kiusatakse kristlasi taga!“ Jeesus pöördunud seepeale Peetruse poole ja öelnud: „Pean minema tegema seda, mis sina pooleli jätsid!“
Nii taipas Peetrus, et ta ei saa ega tohi põgeneda selle eest, mis teda ees ootab ja mida Jumal temalt ootab.
See on legend, kuid sellesse kirikusse minnes ja selle loo peale mõeldes, kohtume sarnase küsimusega oma elus. Kas taipame ja teame, mida Jumal meilt ootab ja tahab? Kas ehk isegi püüame põgeneda või sellest tahtest mitte välja teha? Loodetavasti mitte. Aegajalt aga tasub neid küsimusi kindlasti küsida, sest siis püsime Issandas ja Tema püsib meis.
Suve hakul tahtsin teha väikese manitsuse, et me suviste tegemiste ja kohtumiste juures ei unustaks kohtumisi Jeesusega sõnas, palves ja armulauas. Leidke aega lugemiseks ja Looja loome märkamiseks nii looduses olles kui ka inimestega kohtudes. Olgu suvi kasvuajaks ja jõu kogumiseks mitte ainult loodusele, vaid igale inimesele, et me kasvaksime Kristuse poole ja oleksime täidetud armastusega Jumala ja kaasinimese vastu.