Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Jk 1:19

Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Jk 1:19

Jeesus kõneleb evangeeliumides oma kuulajatele külvajast, kes läheb põllule külvama. Osa seemet kukkus külvates tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, see tärkas küll kohe, aga päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Osa aga kukkus heasse mulda ning see kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Jeesus lõpetab selle tähendamissõna sõnadega: Kel kõrvad on, kuulgu!

Kas meie kõrvad võtavad kuulda ja panevad tähele Jumala kõnet kui loeme ise või kuuleme pühakirja lugemisi jumalateenistustel. Ja kuhu kukuvad Jumala sõna seemned meie hingepõllul. Jumala sõna lugemine ja kuulamine eeldab enamat kui vaid kõrvadega kuulmist ja teadmiseksvõtmist. See eeldab sõna kuulda võtmist, sellesse süüvimist, selle üle mõtisklemist ja ellu rakendamist. Jumala sõnal on vägi meid puudutada ja meid uueks luua, see kasvatab ja kinnitab meie usku, kutsub meid oma lootust panema Jumala peale, teenima heade tegudega oma ligimesi armastuses, palvetama teiste eest ja paluma Jumala juhtimist ja kaitset meile kõigile.

Ärgem siis unustagem ka nüüd, alanud suvekuudel Jumala elavat ja tervendavat sõna lugeda ja seda kuulda võtta. Laskem Jumalal jätkuvalt ennast nii pühakirja sõna kui ka teiste armuandide läbi puudutada, meis usku sünnitada ja sütitada, sõnal me hingepõllu heas pinnases võrsuda, selleks et see võiks parajal ajal rohket vilja kanda ning seeläbi saada paljudele õnnistuseks.