Kristus on surnuist üles tõusnud!

Kristus on surnuist üles tõusnud! Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Ilm 1:18

Jeesus löödi risti ja Ta suri…

Kui naised ülejärgmisel päeval kurvalt Tema hauale läksid, olid nad väga üllatunud, sest haud oli tühi! Nende nõutus muutus kohkumiseks, sest ühtäkki seisid nende juures kaks erevalges rõivas meest, kes laususid: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud.“ (Jh 24:5b)

Jeesus rändas enne kinnivõtmist ja ristilöömist mööda maad, õpetas, juhatas, tegi palju imetegusid, andis seeläbi inimestele lootust, sest Temas nähti ammuigatsetud messiat, kes tuli rahvast päästma. Kuid kõik see võis tol kaugel ajal Tema poolehoidjate silmis põrmuks pudeneda sellel hetkel, kui Ta ristil suri kõrvuti röövlitega, suri justkui samamoodi nagu iga lihast ja luust inimene.

Ometi ei jäänud Jeesus surma kütkesse, vaid tõusis üles, tuues seeläbi kõigile, kes Temasse usuvad, igavese elu! Selline on Jumala tõotus, mida ei maksa meenutada mitte ainult Ülestõusmispühadel, vaid tasub meil kõigil meeles hoida igal elupäeval, mil siin maises maailmas oma rõõmude ja muredaga käsikäes elame.

On inimlik, et mõtleme omi mõtteid selle piiratud maailma mõõdupuude järgi, arvame ja teeme järeldusi sellelt pinnalt lähtudes. Kuid Jeesuse surma ei saa me siiski mitte samamoodi, oma inimliku teadmisega käsitleda, sest Ta ei jäänud surmavalda, vaid tegi inimeste heaks midagi palju rohkemat kui üks inimlik vabastaja suudab. Ta tõusis surnust üles, kandis inimeste süü ja patud, päästes seeläbi tõepoolest inimkonna! Jeesus päästis meid kõiki surmast ja andis lootuse igavesele elule.

Seepärast saame Ülestõusmispüha hommikul rõõmustada, Jumalat tänada ja hüüda koos kõigi kristlastega: „Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!“

Saima Sellak-Martinson