Hingedeaeg asetab meie elu kaduvuse ja igaviku ette

Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Psalm 90:12

Oleme kirikuaastas jõudnud selle viimasesse kuuse. Peagi lõpeb üks kirikuaasta ja algab uus. Alanud kalendrikuul on mitu püha, mis juhatavad meie mõtteid inimelule mõeldes selle alguse ja lõpu, ihuliku surma ja igaviku juurde. Novembrikuu alguses on kõigi pühade ehk pühakute päev ja kõigi usus lahkunute mälestuspäev ehk hingedepäev. Novembrikuu keskele jääb isadepäev ning kuu teise poolde igaviku- ehk surnutepüha. Viimasega saab otsa käesolev kirikuaasta ning algab uus – ootamise- ehk advendiaeg.

Hingedeaeg ja -kuu tervikuna asetab meie elu kaduvuse ja igaviku ette. Sellel ajal juhivad meid mälestuste radadel astuv meel, siit ajast igavikku kutsutute mälestuseks süüdatud küünlaleek ja endasse süüvimise vaikus. Oma meenutustes ja mälestustes kohtame neid, kes on kunagi olnud lahutamatuks osaks meie elust. Tänulikus meeles ja palves usaldame nõnda nii iseenda kui ka oma armsad – nii ligidal kui ka kaugemal, nii need, kellega täna külg-külje kõrval oma eluteed käime ning üksteise rõõme ja muresid jagame, kui ka need, kes on siit ilmast surma läbi igavikku lahkunud – Jumala hoolde.

Novembrikuu teisel pühapäeval mõtleme isadepäeva tähistades isadele. Me täname Jumalat, meie head Taevaisa kõige selle eest, mida Tema on meie heaks teinud – et Ta on meid igaveseks eluks kutsunud ning hoolitseb pikameelselt meie kõigi eest. Isadepäeval mõtleme tänus ka oma perele – isadele, vanaisadele, ristiisadele ja viimselt kõigile meie esiisadele. Igavikupühal meenutame kõiki neid, kelle kaudu on Jumal meie elu rikastanud. Igavikupühal tuletatakse meile meelde, et oleme surelikud ning varem või hiljem, omal õigel ajal tuleb igal inimesel siit ajast igavikku astuda.

Meie elupäevade arv ei ole meie käes ja teada. Jumala lastena oleme loodud igavese elu ja õndsuse jaoks. Seda enam tasub meil kingitud maiseid elupäevi targasti kasutada. Kas oleme selleks valmis? Kas oleme valmis tänulikult ja oma vastutust igapäeva elus tundes meile kingitud elu elama – täna, nüüd ja praegu? Ja kas oleme valmis kord kõik maise oma selja taha jätma ja siit ajast igavikku minema, sinna, kus anname Taevaisale vastust oma tegude ja tegemata jätmiste eest?

Jumala armastuses kingitakse meile aeg ja igavik, antakse võimalusi loota kingitud eluajal Jumalale. Kasutagem siis aega targasti, et mõistaksime end maise elu päevil usaldada Jumala armu hoolde. Kui surm tuleb meid meie lähedastest lahutama, siis on hea teada, et usus siit ilmast lahkudes on Jumal surmaski meie kõrval ning juhib meid läbi surmavarju oru ülestõusmisele ja igavesse ellu. Seesama kehtib ka meie lahkunud lähedaste puhul. Kandkem vaid hoolt ja palvetagem, et Issand leiaks nii meid kui ka meie lähedasi tulles selleks hetkeks valmis olevat. 

Kaisa Kirikal