Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja

Ristija Johannes oli Kristuse eelkäija, kes kutsus rahvast meeleparandusele ning ristis Jordani jões. Ta kuulutas: Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega /Matteuse ev. 3:8, 11/.

Miks Johannes võis kutsuda inimesi meeleparandusele? Ilmselt seetõttu, et inimeste arvates on nad liiga head. Nende arvates on nad väga sõbralikud, lahked, abivalmid. Ja seepärast pole neil tarvis oma meelt läbi katsuda, pole tarvis midagi kahetseda ja oma elusuunda muuta. Ja peale kõige muu – Jumala süüdatud ususäde/ -tuli kohutab neid, sest see piirab inimest ning toob kaasa ränki kohustusi. Aga inimene ei taha olla kohustatud. Ta tahab olla vaba. Ta tahab teha seda, mis talle parasjagu meeldib ja meelepärane on.

Ristija Johannes aga ütles: Parandage meelt, sest taevariik on lähedal! Tema kaudu on Jumal inimese peale mõtelnud. Jumal on mõelnud sellele, kes ka päevavalgel käies kobab pimeduses. Ristija oli läkitatud Jumalast, kelle valgusest pidi ta tunnistust andma ja kelle läbi võisid tema kaasaegsed ja hilisemad sugupõlved õppida. Õppida mida? Küllap seda, et kui Jumal meie sees oma valguse süütab, siis ei kustu see ja üksnes selles valguses on inimesel mõtet olla ja käia. Õppida seda, et see valgus/lõkketuli, mille äärde paljud jaaniööl istuvad, on enamasti uue päeva koidikuks juba kustunud, kuid tuli, mille Jumal inimeses süütab, põleb leegitsevail leegil edasi.

See Ristija Johannese kuulutatud valgus, millest inimene meelt parandades osa saab, on Kristuse kaudu maailmas olemas. Jumal Isa on oma Pojas Jeesuses meie eest kõik ära teinud. Ilma Jeesuse võiduta patu ja surma üle poleks me võimelised Jumala ja inimese vahel saavutama midagi. Jeesuse võidust osa saades tohime meis süüdatud valgust endas kanda ja seda nii elu helgetel kui ka pimedatel aegadel teistele jagada. Toetudes Kristuse võidule saame täiskasvanuks ja vägevaks oma vaimu poolest. Apostel Paulus kirjutab usuteel käijatele: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! /Efeslastele 6:10/.

Seesama Valgus, millest Johannes teevalmistajana tunnistust andis, on jäänud särama läbi kõikide ajastute. Pühakiri kinnitab, et Issanda käsi oli Ristija Johannesega. Issanda käsi on meiegi üle, kui pöördume oma kurjadelt teedelt Jumala poole, kahetsusega meelt parandades. Selleks et võiksime Ristija Johannese kombel öelda: Kristus minus peab kasvama, aga mina pean kahanema! /Johannese 3:30/.

Abiõpetaja Kaisa Kirikal