Hoidke igas oma töös ja tegemises silmad Jumalal

Tarkusega ehitatakse koda ja arukusega kinnitatakse, tunnetusega täidetakse kambrid igasuguse kalli ja kauni varaga. Õp 24:3-4

Iga aasta septembrikuus kõneldakse meedias palju õppimisest, õpetamisest, tähelepanu leiavad nii laiemad kui kitsamad teemakäsitlused haridussüsteemist, arutletakse hariduse ja harituse omavahelisest seosest ja suhestumisest jne. Muidugi on see teemavaldkond sügise hakul aktuaalne just seetõttu, et taas alustavad uut õppeaastat koolid, paljude perede elukorraldus saab mõjutatud õppurite (nii laste kui tänapäeval järjest sagedamini ka vanemate) päevakavast ja tunniplaanist.

Sel ajal aastast jääb ikka ja jälle mõne arvamusliidri kõnest läbi kumama mõte, et meie, eestlased, oleme tarkuseusku rahvas. Et olles arvult väikene, tuleb meil olla oma teadmiste ja arukuse poolest, oma vaimult, suured. Ja ju see nii ongi – meie rahva hulgast on võrsunud maailma tasemel silmapaistvaid teadlasi, kunstnikke, kirjanikke. Meie riigi rikkuseks on just meie inimesed, kes oma tarkuse ja töökusega meie elu edendavad. Kuid vähemtähtsad millegi tegemiseks ei ole ka eeldused, anded.

On öeldud, et igal inimesel on mingi eriline anne, mingi tegevus, milles just tema on teistest tugevam või osavam. Nagu sõna ise juba ütleb, on see “anne“, ehk miski, mis on antud. Juba lastele õpetatakse, et kui keegi sulle midagi head annab, siis on viisakas selle eest tänada. Ja kellele muule kui Jumalale on  meil põhjus tänulik olla endale omaste annete, eelistuste ja meelepäraste tegevuste eest, mida vaeva nähes ja tööd tehes Tema abiga edasi arendada.

Nagu vanast õpetussõnast kokkuvõtlikult välja võib lugeda, on inimese elus väga olulised tarkus, arukus ja tunnetus. Lisades neile veel Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist (6:33): „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ saame justkui ideaalse juhise enda eluteele kaasa. Hoides igas oma töös ja tegemises silmad Jumalal, pannes alati Tema esikohale, ei saa meil enam millestki puudus olla, vaid „kõike antakse meile pealegi“.

Õnnistagu Jumal meid kõiki, andku tarkust, arukust ja tunnetust otsida alati, kõikjal ja kõiges Tema riiki ja õigust!

Diakon Saima Sellak-Martinson