Jeesus valgustab me teed

„Täna on see päev, mil Maarja lapse pühakotta tõi, et seal oma tänuohvri Jumalale anda võiks.“ Need on read laulust, mis on Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse kirja pandud küünlapäeval laulmiseks. Moosese seadusest tulenevalt pidi naine, kes oli poja ilmale toonud, minema 40 päeva pärast sünnitust pühakotta, et end kultuslikus mõttes puhastada, Jumalat tänada ja Talle ohverdada.

Nii talitas ka Maarja: Luuka evangeeliumist saame lugeda, kuidas Jeesus viidi templisse, et „toimida temaga Seaduse sätte järgi“. Sinna tuli ka vaga mees Siimeon, kes Jeesust nähes tundis, et Püha Vaimu ennustus selle kohta, et ta ei sure enne, kui on näinud Issanda Messiat, on nüüd täide läinud. Legend räägib, et sel hetkel olla küünlad iseenesest süttinud ja suur valgus täitnud kogu pühakoja.

Meie maal napib päikesevalgust, talvepimeduses igatseme ikka aega, mil päevad pikemaks läheksid ja rõõmustame, kui päike päev-päevalt kõrgemalt käima hakkab. Me vajame oma eluks päikest nagu taimed, mis pimeduses nõrgaks jäävad, kiratsema ja välja venima kipuvad. Kuid erinevalt taimedest ei piisa inimestele vaid valgusest, mida näeme, vaid me ei saa elus hästi hakkama kui hinge varjutab rahutus, kurbus või üksindus, kui tunneme, et meie südames valitseb pimedus…

Hingekitsikust võime tunda ka kõige valgemal suvepäeval ega aita meid sellest välja kuitahes ereda hõõglambiga valgusti. Keerulises olukorras saab meie elu heledamaks muuta ainult Jeesus, Tema suudab oma säraga valgustada ka kõige pimedamaid ja tumedamaid paikasid meie hinges. Kristus käib ise valgusena meie ees ja meist oleneb, kas tahame järgida Teda, kes ütles enda kohta: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.”

Diakon Saima Sellak-Martinson