Kas kannatusele kaasa elamata oskame hinnata ülestõusmise tähendust?

Jeesus ütleb jüngritele: Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles. Mk 10:33-34

Tuhkapäevaga algab Kristuse kannatusaeg, mida tuntakse ilmselt rohkem paastuajana. Kahjuks on aga paastuaeg inimeste hulgas oma tähendust kaotamas. Ei ole enam sugugi harv see, et paastuaja tähendust ei teata ega osata selle mõtet lahti seletada. Teatakse, et sel ajal tuleb loobuda teatud söökidest ja ehk lisatakse, et inimene peaks sel ajal rohkem mõtisklema ja tegelema oma sisekaemusega.

Ometi ei ole Kristuse kannatusaeg seotud vaid välise sümboolikaga – liturgiliste muutustega jumalateenistuse korras – või inimese isikliku tegevusega – loobumisega toidust või mõnest muust meeldivast tegevusest. Kristuse kannatusaja ja kannatusloo kaudu saame tegelikult ehk natuke mõista seda, mida Jumal on meie heaks teinud, kui Ta oma Poja saatis siia maailma. Kristuse kannatuste kaudu mõistame Jumala armastuse suurust ja selle tähendust. Kindlasti meile meeldiks rohkem kujutada ja kaasa elada võidutsevale Kristusele ülestõusmispühal. Ometi, kas kannatusele kaasa elamata oskame hinnata ülestõusmise tähendust?

Kannatusajal saab eriliselt selgeks see, miks Jumal tuli alla inimeste juurde ja võttis inimese näo. See tähendus ja vajadus saab just eriliselt ilmsiks Kristuse kannatusajal ja ülestõusmispühade sündmustes. Veelgi enam! Jumal mitte ei tule inimeste hulka, vaid ta laseb inimestel Temaga teha seda, mida nad tahavad. Ta laseb ennast mõnitada, peksta ja laseb end ka risti lüüa. Milline haletsusväärne Jumal, tahaks ehk nüüd mõnigi ütelda. Armastus ei leidnud vastuarmastust, vaid leidis isekuse, eneseuhkuse ja kõik selle, mis olemuslikult vastandub armastusele. Jeesuse kannatused ja surm olid vältimatud, sest inimesed ei talunud seda, et nende kõrval on keegi kes on veatu ja ilma süüta.

Võib-olla on need ka põhjused, miks tänases maailmas ei taluta Kristust. Ei taluta, et keegi on kriitiline inimese patuse loomuse suhtes, kes näitab üles hoolitsust ja armastust. Võib olla on inimestel raske uskuda Jeesust just seepärast, et inimese loomusele tundub võimatu, et selline inimene, kellel puudub isekus, kes hoolib ja märkab, kes on valmis teiste pärast surema, saaks olla olemas olnud. See ei mahtunud inimeste mõtemaailma siis ja ei mahu ka nüüd. Jah! Mõistusega ei saa seda võtta aga ehk siin tuleb appi süda. Jumala ja inimese erinevus ja teatud mõttes vastandumine on nii suur, et mõistusega seda ei saagi võtta. Ei ole võimalik mõista Jumala armastuse suurust võttes appi inimlikud vahendid. Inimese mõistus ei küündi kogema seda, mida meile on Issand oma halastuses teinud.

Õpetaja Jaak Aus