Viimselt on kõik seotud armuga

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Mt 25: 31-33

Oleme harjunud kirikutes nägema altarimaale. Sageli kujutatakse neil ristilöödud Kristust, Jeesuse matmist või siis ülestõusnud Issandat. Ise olen kõige rohkem kohanud just ristilöödud õnnistegijat ja esimese hooga ei meenu mulle Eestis ühtegi kirikutes kujutatud kohtumõistmise stseeni. Viimse kohtu kirjeldamine oli keskne teema keskaegses kiriklikus maalikunstis. Eesmärgiks oli piltide abil inimeste hoiatamine eelseisvast kohtust.

Vatikani Sixtuse kabelisse Michelangelo poolt maalitud altarifresko on ilmselt tuntuim, millel kujutatud viimset kohtupäeva – surnud on väljunud haudadest ja tõmmatud Kristuse kohtu ette. Kristuse nägu ei peegelda emotsioone, mis väljendaksid rõõmu pühaks saanute suhtes või kaastundlikkust hukkamõistetute üle. Tema käsi on tõstetud üles, olles valmis lööma hukkamõistetuid põrgu igavesse tulle. Ainus, kes tunneb kurvastust inimeste pärast on Maarja, kes istudes oma pojale küllalt lähedal jälgib kohtumõistmist.

1990. aastal õnnestus mul käia Soomes Tampere Toomkirikus. Selles 1907. aastal valminud kirikus nägin Magnus Enckeli maalitud altarimaali, mis eristus selgelt minu seni nähtud altarimaalidest. Sellel kujutatakse samuti viimset päeva, või täpsemini ülestõusmishommikut. On näha kuidas inimesed liiguvad valguse poole ja hauast väljuvad inimesed liituvad rongkäiguga samas suunas. Ei ole näha ei Kristust ega kohtumõistmist. Pilt on helge ja selge.

Evangeeliumi tekst Mt 25: 31-33 jj on samuti üks pilt viimsest päevast. Kirjeldatakse, kuidas toimub viimselt kohtumõistmine, kui Jeesus teeb ennast nähtavaks kõigile rahvaile. Kõikide piltide keskmeks on Kristus ja lunastus.

Issand ütles: Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.

Jeesust kuvatakse meile kohtupäeval maailma kõigevälise kuningana, kes on ühelt poolt hooliv, kuid teisalt karm kohtumõistja. Inimestena tema ees seistes ei saa me hakata rääkima oma headest tegudest või tõestama, kui palju me oleme siin maailmas kannatanud, et saada enestele kohta igavikus. Kohtumõistja näeb meist läbi, ja näeb meie tagamõtteid, tõelisi põhjusi meie mõtetes ja tegudes. Tema eest ei ole midagi varjatud. Kõik saab avalikuks, nii meie süü kui head teod. Jumala eest ei jää midagi varjatuks ja kord tuleb meil aru anda. Kas ei kõla see hirmutavalt?

Kuigi Jeesuse taastulemisega liitub kohus, on viimselt kõik seotud armuga. Jeesus on meid lunastanud ja Jumala armastus on temas ilmsiks saanud. Kristuse trooni alustalaks on armastus ja sellest saame oma puuduses ka lohutust ja kinnitust. Kõige tähtsam on loota armule ja Jeesuse lepitustööle. Ta loob meie ellu lugematul hulgal võimalusi, kus võime teenida Teda oma ligimese kaudu. Teame, et viimselt ei ole siiski teod need, mis meid päästavad, vaid üksnes usk Jeesusesse Kristusesse. Ja see usk paneb meid tegutsema nii, et kord Issanda ette astudes ei ole midagi häbeneda.

Õpetaja Jaak Aus