1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus. Lauri Kurvits. Kristlasest ohvitser.
3. Isa Ain Peetrus. Johannes Kuldsuu.
4. Angela Aljas. Ristija Johannes - Issanda teevalmistaja.
5. Riho Saard. Martin Luther (1483-1546) ja Saksa usupuhastus.
6. Mari Sagur. Ülikoolid ja reformatsioon.
7. Jette Arula-Jahe. Valge Laeva tähendusest.
8. Maarja Vaino. Kompromissidest Jaan Krossi "Kolmandates mägedes".
9. Koguduse töötegija. Kirikuteenija Mari Sagur.
10. Koguduse ajalugu. Jaan Lahe. Haarates Jumala lõpmatuse jäele. Kaarli koguduse õpetajast ja eesti teoloogist Kaide Rätsepast.
11. Kaie Tanner. EELK kirikupäev ja vaimulik laulupidu 10.-12. juunil 2005 Tartus. Kuidas Tartu laulupidu seestpoolt paistis.
12. Majandus. Sven Torpel. Suvised remonttööd kirikus ja koguduse majas.

JUHTKIRI

“Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema” - need Ristija Johannese sõnad Jeesuse kohta meenuvad meile suvisel pööripäeval. Õieti jääb Johannese sünnipäev juba päikese kõrgseisu järgsesse aega, osutades, et valguse kahanemine looduses on juba alanud. Nii on valgusküllaseks ja rõõmurohkeks peetud suvine aeg samas teises tähenduses Kristuse sünnis ilmneva tõelise valguse ootamise ja selle tulekuks ettevalmistuse aeg. Seda ettevalmistust püüame ka oma käesoleva lehenumbriga toetada ja loodame pakkuda oma lugejale üht-teist mõtlemisainet ja ehk ka kosutust pakkuvat.

Käesolevas ajakirjanumbris on jutlus koguduse diakon Lauri Kurvitsalt. Ristija Johannesest kirjutab Angela Aljas. Isa Ain Peetrus jätkab artiklite sarja kirikuisadest, kirjutades seekord lähemalt Johannes Kuldsuust. Martin Lutherist ja Saksa usupuhastusest kirjutab Riho Saard ning ülikoolidest ja reformatsioonist Mari Sagur. Jette Arula-Jahe vaatleb oma artiklis eesti rahva usulises teadvuses omapärast rolli etendanud valge laeva kujundit ning Maarja Vaino kirjutab kompromissidest Jaan Krossi “Kolmandates mägedes”.

Tutvustame Kaarli koguduse noort kirikuteenrit Mari Sagurit. Koguduse ajaloo poole pealt kirjutab Jaan Lahe koguduse endisest õpetajast Kaide Rätsepast, kelle sihiks oli taibata asjade varjatud olemust ja haarata Jumala lõpmatuse järele. Tartus toimunud EELK kirikupäevast ja vaimulikust laulupeost annab ülevaate Kaie Tanner. Sven Torpel räägib suvistest remonttöödest kirikus ja koguduse majas.

Lahket lugemist soovides

Toimetus
JUTLUS. Kristlasest ohvitser
Lauri Kurvits

Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, nõndanimetatud Itaalia kohordi pealik, vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega; ta jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat. See nägi nägemuses selgesti, umbes kell kolm pärast lõunat, Jumala ingli enese juurde sisse astuvat ja ütlevat: "Korneelius!" Tema vaatas aga ainiti ingli otsa ja ütles kartma lüües: "Mis on, isand?" See ütles talle: "Sinu palved ja su almused on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. Ja nüüd saada mehi Joppesse ning lase kutsuda Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.

Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles:

See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. Te teate seda, mis on sündinud algul Galileas ja siis kogu Juudamaal pärast ristimist, mida kuulutas Johannes - kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise.” Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

Siis hakkas Peetrus rääkima: "Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?" Ta käskis nad ristida Jeesuse Kristuse nimesse . Ap. 10:1-5, 34a, 36-44, 46b-48

Kes oli esimene mittejuudi rahvusest kristlane? Ja mis elukutse esindaja ta oli? Need võiksid olla sobivad küsimused mälumängu jaoks. Vastus on: see oli Rooma kodanik, Itaalia väepealik Korneelius. Ohvitser, kes sai Jumalalt ilmutuse kutsuda Peetrus enese juurde kuulutama “kõike, mida Issand oli käskinud”. See Peetruse kõne on teadaolevalt esimene jutlus paganatele s.o mittejuutidele. Ja see on Uues Testamendis kõige lühem Jeesuse elulugu, lugu Tema elust, surmast ja ülestõusmisest. Jutlus, mille tagajärjel palju sõdureid, ohvitsere ja nende pereliikmeid kristlasteks said.

Minu kui ohvitseri ja vaimuliku käest on üsna sageli küsitud, kuidas need kaks ametit kokku käivad. Kas sõdur saab olla kristlane? Olen küsijatele vastanud, et need ametid käivad vägagi kokku. Need ametid võiksid olla lausa lahutamatud. Kui kõik sõdurid ja eriti ohvitserid oleksid sama jumalakartlikud nagu Korneelius, elaksime me palju turvalisemas maailmas. Maailmas, kus sõjavange ei piinataks, maailmas, kus austatakse vastast, maailmas, kus ei tekitata asjatuid kannatusi.

Seesinane maailm ei saa ilma sõdadeta. Olid sõjad enne Kristust, on olnud pärast ja jäävad tõenäoliselt kuni Issanda taastulekuni. Jeesus on öelnud: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale, ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.“ (Mt 10:34). Ei saanud Jeesuski hakkama ilma füüsilist jõudu kasutamata, kui ta rahavahetajaid templist välja ajas. Olid ju Jeesuse jüngrite hulgaski seloodid, juutide mässulise liikumise liikmed, mehed, kes kandsid pistodasid hõlma all ja vajadusel kasutasid neid. Jeesust ennastki süüdistati mässu õhutamises ja mõisteti Ta selle eest surma.

Eks iga inimene otsib õigustust oma tegutsemistele ja iga kristlane võrdleb mõttes enda tegusid Kristuse omadega ja küsib iseendalt: “Mida oleks teinud Jeesus?”

Meie koguduses on peaaegu igapühapäevaselt eestpalves sõdurid Iraagis. Ka selle sõja kohta on küsitud, kas see on õigustatud, kas see on õiglane sõda. Termin “õiglane sõda” on tulnud kasutusele keskajal. Aquino Thomas oma “Summa theologiaes” leiab, et on kolm tingimust, mis peavad olema täidetud, kui tahetakse rääkida moraalselt õigustatud sõjast: esiteks peab olema sõda valitseja poolt autoriseeritud, teiseks peab olema see õigustatud ja kolmandaks, mis on peamine: sõja algataja kavatsused peavad olema head. Sõda on õigustatud, kui see püüab kaitsta oma rahvast genotsiidi või kallaletungi eest. Sõda on õigustatud, kui sellega hoitakse ära veel suurema kahju tekkimine ja veel suuremaarvulised ohvrid.

Ausa ja õiglase ohvitseri võrdkujuks on ka Jeruusalemma linna sõjapealik, kes koos oma väesalgaga, relv käes, kaitses apostel Paulust, keda mässavad rahvahulgad püüdsid salaja ja reeturlikult tappa (Ap 21,31 - 36; 23,12 - 24). Paulus ütleb: “Ülemus ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb.” (Rm 13: 4). Anglikaani kiriku seadus ütleb: Kristlasele on seaduspärane ülemuse käsul relva kanda ja sõdades teenida.

Jah, Jeesus ei taha kindlasti sõda. Ega taha seda ka kristlastest sõdurid ja ohvitserid. “Kui tahad rahu, valmistu sõjaks” , ütles Vegitius Regatus poolteisttuhat aastat tagasi. Rahu on kõigi kristlaste eesmärk. Rahu tagamisel on olulisim sõduri amet. Ja seda ametit ei heida Jeesus ühelegi ametikandjale ette. Üks Tema varasemaid tervendamisimesid Galileas oli Kapernauma sõjapealiku teenri parandamine. Kas Jeesus heitis sellele mehele ette tema elukutset? Ei, Ta kiidab hoopis tema usku (Lk 7,9).

Me tähistame igal aastal enne Jaanipäeva Võidupüha, päeva mil väike Eesti võitis lahingu Saksa Landeswehri vastu. Sellele võidule aitasid kaasa kristlastest ohvitserid ja sõdurid, kes pidasid õiglast sõda. Sõda, mis teenis rahu eesmärki. Võitu andsid oma panuse ka sõjaväekaplanid, esimene nende hulgas oli meie koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm.

Olgu kõigile inimestele, olenemata nende ametist, eeskujuks Rooma ohvitser Korneelius oma usu ja ligimesearmastusega. Palume, et ka meile võiks Issanda ingel ükskord tuua sõnumi, et meie palved on tõusnud Jumala ette meid meelde tuletama. Ja et meil oleks sama tugevat usku, kui oli Kapernauma sõjapealiku teenril.
Ma laskun põlvili mu Isa silma ees,
kes mind on loonud,
Poja silma ees, kes minu eest suri,
Püha Vaimu silma ees, kes mind on puhastanud
armastuse ja heasoovlikkusega.
Vala meie peale taevast alla
Oma andestamise rohke õnnistus,
Sina, kes Sa oled kõige ülem taevases linnas,
ole meiega kannatlik.
Anna meile, Sa taevalik Lunastaja,
jumalakartust,
Anna meile jumala arm
Ja Tema lembus
Ja lase meil teha maa peal igal ajal
Jumala tahtmist,
nii nagu inglid ja pühad teevad seda taevas.
Igal päeval ja ööl anna meile oma rahu,
igal päeval ja ööl anna meile oma rahu. Aamen.


JOHANNES KULDSUU
Isa Ain Peetrus

Lapse- ja noorpõlv

Johannes Kuldsuu sündis Antiookias 347. aastal. Tema sünni ajal oli Antiookia Rooma impeeriumi idaosa üks suurimatest linnadest. Sellele ajastule olid omased religioossed vaidlused ja tülid, mis kajastusid mingil moel ka Antiookias. Paganausulised, manilased, gnostikud, juudid – kõik püüdsid teha kuulutustööd ja tuua inimesi oma maailmavaadete ja usu juurde. Katoolses kirikus valitses sellel ajal lõhe piiskop Meletiuse ja piiskop Paulinuse vahel. Seega võib öelda, et Johannes Kuldsuu noorpõlve saatsid üsnagi segased ajad. Tema isa Secundus oli ohvitser Süüria sõjaväes. Pärast Secunduse surma (varsti peale Johannese sündi) langes laste (Johannesel oli ka vanem õde) hooldamine ja kasvatamine Secunduse lese Anthusa õlgadele. Anthusa oli intelligentne ja tugeva iseloomuga naine. Ta ei õpetanud oma lastele ainult vagadust, vaid kandis hoolt ka nende hariduse eest ning tegi kõik selleks, et lapsed saaksid õppida Antiookia parimates koolides. Nagu hiljem selgub Johannese enda kirjutistest, oli just see periood aeg, mil talle said hingelähedaseks klassikaline kultuur ja kreeka keel. Aeg-ajalt on väidetud, et Johannes põlgas klassikalist kultuuri, kuid need väited on tekkinud vaid Johannese enda kirjutiste üksikasjade oskamatu tõlgendamise tagajärjel.

Johannes Kuldsuu kui õppejõud ja munk

Johannese elu üheks suureks pöördepunktiks oli kohtumine piiskop Meletiusega (umbes 367. aastal). Piiskopi meeldiv iseloom ja heatahtlik suhtumine avaldasid Johannesele sellist mõju, et ta eemaldus mõneks ajaks klassikalisest kultuurist, et püüda pühenduda religioonile ja askeetlikule eluviisile. Ta õppis Pühakirja ja oli tihtipeale kuulamas Meletiuse jutlusi. Umbes kolm aastat hiljem sai Johannes osa ristimise sakramendist ja ta määrati ametisse lektorina. Kuid endiselt köitis teda askeetlik eluviis ning ta ühines Antiookia lähedal tegutseva askeetliku orduga, kelle eestvedajateks ja vaimulikeks juhtideks olid Carterius ja Diodorus (hiljem Tarsuse piiskop). Johannese põhiliseks tegevuseks oli palve, Pühakirja õppimine ja igapäevatööd ordu liikmena. Võib üsna suure tõenäosusega väita, et Johannese esimesed kirjutised on pärit just sellest ajajärgust, kuna suuremas enamikus on nende sisuks askeetlik eluviis ja elu kloostris. Neli aastat hiljem otsustas Johannes elada eremiidina ühes Antiookia lähistel asuvatest koobastest. Seal veetis ta kaks aastat, kuid kuna elamistingimused olid karmid ja tema tervis halvenes märgatavalt, pöördus ta tagasi Antiookiasse ja jätkas seal õppejõuna.

Johannes kui diakon ja preester

Kuna Johannes Kuldsuu kohta ei ole olemas põhjalikku ja täpset kronoloogiat, siis võime vaid oletada, millal teatud sündmused tema elus aset leidsid. On üsnagi tõenäoline, et piiskop Meletius ordineeris Johannese diakoniks 381. aastal. Peale seda läks Piiskop Meletius Konstantinoopolisse, et osa võtta Kirikukogust, kuid selle käigus ta suri. Antiookia uueks piiskopiks sai Flavius, kellega Johannesel head suhted jätkusid. Diakonina olid Johannese ülesanneteks liturgiatel kaasateenimine ning hoolitsemine haigete ja vaeste eest. Teatud määral jätkus ka tema kui õppejõu töö katehhumeenide koolitamise näol. Selle aja jooksul kirjutas ta oma kõige tuntuma teose “Preestriamet”. 386. aastal ordineeris piiskop Flavius Johannese preestriks ja sellest sai tema elutöö määrav punkt. Järgneva kaheteistkümne aasta jooksul oli Johannese põhiliseks tegevuseks jutlustamine – kristlaskonna hariduse allikas. Sellest ajast on pärit tema Pühakirja kommentaarid, mis annavad meile dogmaatilise, moraalse ja ajaloolise ülevaate 4. sajandi lõpu ja 5. sajandi algusest. Need aastad (386-398) olid Johannese jaoks teoloogiliselt kõige viljakamad. Üksnes sellest perioodist juba piisaks, et kuulutada Johannes Kiriku doktoriks. Kuuldused tema kohta levisid kiiresti väljapoole Antiookiat ja ta oli laialt tuntud ka Bütsantsi impeeriumis.

Johannes kui Konstantinoopoli piiskop

Asjade loomuliku kulgemise korral oleks ilmselt Johannesest hiljem saanud Antiookia piiskop, seega siis piiskop Flaviuse mantlipärija. Kuid 27. septembril 397. aastal suri Konstantinoopoli piiskop Nectarius. Piiskopi kohale oli mitu kandidaati, kuid keiser Areadius andis korralduse, et Johannes peab tulema Konstantinoopolisse. Johannese toimetamine Konstantinoopolisse toimus nii vaikselt kui võimalik, sest arvati, et kohalik rahvas paneb tema lahkumist pahaks ega lase tal lahkuda. Johannes ordineeriti piiskopiks 26. veebruaril 398. aastal. Elu piiskopina ei olnud kerge, kuna Konstantinoopol oli suurlinn oma probleemidega lääne ja ida piirimail. Sellel ajal hakkasid kirikus puhuma uued tuuled – vajadus kirikusisese reformi järele oli ilmne. Johannes võttis ohjad enda kätte ja hakkas kirikut reformima n-ö trepi kõige ülemisest astmest. Ta andis korralduse, et piiskopi elamis- ja majapidamiskulusid vähendataks. Peale selle tegi ta lõpu sagedastele bankettidele. Oma eluviisis oli ta lihtne ja püüdis hakkama saada vaid minimaalsega. Seejärel viis piiskop Johannes läbi mitmed muudatused preestrite igapäevases töös ja elus, mis oli üsnagi priiskav ja distsipliinitu. Pärast seda pööras ta oma reformiva pilgu munkade poole, pannes suurt rõhku ordus kooselamise vajadusele. Nimelt elasid paljud mungad sel ajal omaette ja tegid, mida heaks arvasid. Ning viimaks vaatas piiskop reformi käigus ka koguduse poole ja mainis ära suure lõhe, mis eksisteeris rikaste ja vaeste vahel. Vaesed ja haiged olid piiskop Johannesele väga südamelähedased ja oma piiskopiks olemise esimese aasta jooksul lasi ta ehitada haigla. Raha haigla ehitamiseks hoidis ta kokku oma elamiskulude pealt. Kogu selle töö tagajärjel arenes usuelu ja ühiskond tundus olevat sõbralikum. Kuid leidus ka neid, kellele olid uued vaated ja reformid üsnagi vastukarva. Kuna tollal eksisteerisid riik ja kirik käsikäes, siis kajastusid igasugused pinged riigis ka kirikus ja vastupidi. Johannes oli Konstantinoopoli piiskopina nende pingete keskel. Aeg-ajalt tuli ette olukordi, kus oli targem pingekoldest eemalduda ja otsida varjupaika nii vaimulike kui ka poliitiliste tormide eest. Johannesel oli palju sõpru, kuid ka palju vaenlasi, kelle hulgas üheks peamiseks oli keisrinna Eudokia. Keisrinna võttis Johannese jutlusi moraali valdkonnas isiklikult. Seetõttu püüdis ta teha kõik selleks, et Johannesest lahti saada. 401. aastal mõistis Johannes kohalikul kirikukogul hukka kuue piiskopi ebamoraalse tegevuse, mis omakorda tõi esile pingeid ja vastuolu kirikusiseselt. Nende pingete tagajärjel pidi Johannes lahkuma, et otsida varjupaika.

Johannese eksiilisolek ja surm

Johannes otsis varjupaika mägedes, kohas, mida tänapäeval tunneme Armeeniana. Kuid ta pidas sidet oma kaastööliste ja sõpradega ning avaldas lootust, et ehk õnnestub tal Konstantinoopolisse tagasi pöörduda. Kui Roomas levisid kuuldused, et piiskop Johannes on eksiilis, siis läkitati saadikud, kes pidid kokku kutsuma Kirikukogu ja teada andma, et Rooma esindajad on Johannesega ühte meelt ja mõistavad tema tegevuse õigeks. Kuid saadikud vahistati ja saadeti hiljem koju tagasi. Selle tagajärjel lõikas paavst läbi sidemed Aleksandria ja Konstantinoopoli patriarhidega. Kuid kõik lootused Johannese tagasipöördumisest haihtusid viimaks. Tema vaenlased ootasid pingsalt, et Johannes sureks, kuid ootamisaeg venis nende meelest liiga pikaks. 407. aasta suvel anti korraldus, et Johannes viidaks impeeriumi piirimaile Kaukaasia lähistel. Kaks sõdurit, kes selle ülesande jaoks palgati, põhjustasid talle palju kannatust ja vaeva. Nad sundisid teda marssima pikki vahemaid, lasid tal olla pikalt kõrvetavas päikesekuumuses, hoidsid vihma käes ja sundisid magama väljas ööjaheduses. 14. septembril andis pidev vaev ja koormus ennast tunda ning piiskop Johannes Kuldsuu suri. Tema viimased sõnad olid: Doxa to theo panton eneken (Au olgu Jumalale kõiges). Ta maeti Comanasse. 27. jaanuaril 438. aastal viidi ta surnukeha Konstantinoopolisse ja asetati sealsesse Apostlite kirikusse. 4. ristisõja käigus 1203. aastal viidi Johannes Kuldsuu ja Gregorios Teoloogi jäänused Rooma. Rooma paavst Johannes Paulus II otsustas need 2004. aasta novembris Konstantinoopoli patriarhile Istanbuli viimiseks tagasi anda. (Sündmusest võtsid osa ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus koos diakon Justinusega.)

Johannes Kuldsuu kirjutised

Johannes Kuldsuu on välja teeninud oma koha Kiriku ajaloos mitte ainult Konstantinoopoli piiskopina, vaid ka Kiriku doktorina. Mitte ühestki teisest Kreeka kirikuisast ei ole meil säilinud nii palju kirjutisi kui temalt. Me võime jagada need kolmeks osaks: opusculum (väiksemad/vähemtähtsad teosed), jutlused ja kirjad. Opusculum 'i osa pärineb tema varasemast ajast, põhiliselt on käsitletud kloostrielu puudutavaid aspekte. Jutluste hulka kuuluvad tema kommentaarid Pühakirjale ja ka üksikjutlused. Johannes Kuldsuu on kirjutanud nii palju Pühakirja kommentaare, et neid kõiki oleks raske siin artiklis üles lugeda. Kirju kirjutas Johannes Kuldsuu kokku umbes 238 – kõik ajal, mil ta oli eksiilis.

Johannes Kuldsuu teoloogiline tähtsus oraatorina

Juba nimi ise, Johannes Kuldsuu, annab märku tema erilisest kõneoskusest, mis oli suureks plussiks tema jutlustes. Need olid alati illustreeritud mitmesuguste võrdpiltidega ja peetud tõelise kirglikkusega. Jutluste tuumaks ei olnud erilised filosoofilised mõttekäigud, pigem oli ta huvi all moraali puudutavad küsimused. Siinjuures võib mainida ka asjaolu, et Johannes Kuldsuu ei kasutanud jutluste jaoks väljatöötatud plaani. Samas ei kartnud ta ka teemast kõrvale kalduda, kui olukord seda nõudis. Kaasaegsetele homileetidele ei ole see just kõige suuremaks eeskujuks, kuid samas on Johannes Kuldsuu jutlustajate kaitsepühak.

Johannes Kuldsuu tähtsus eksegeedina

Eksegeedina on Johannes Kuldsuu kindlalt kõige tähtsamate hulgas, kuna ta on peamine ja peaaegu ainukene Antiookia eksegeetilise koolkonna edukas esindaja. Diodorus Tarsusest tutvustas Johannesele grammatika-ajaloolist meetodit, mis oli üsnagi erinev ja isegi vastuolus allegoorilisele ja müstilisele Aleksandria koolkonnale.

Johannes Kuldsuu tähtsus dogmaatikuna

Nagu juba eespool mainitud, ei olnud Johannese jaoks olulisel kohal keerulised filosoofilised mõttekäigud. Samuti ei olnud ta seotud ka oma eluaja jooksul dogmaatiliste probleemide lahendamisega. Sellele vaatamata oleks liig mainimata jätta teoloogilisi kalduvusi, mis on üsnagi oskuslikult peidetud tema kirjutistesse. Nii kreeklased kui ka ladinakeelne kirikkond on juba algusest peale Johannes Kuldsuud esile toonud kui Kiriku usu levitajat ja selle kaitsjat. Efesose Kirikukogul 431. aastal kasutasid mitmed kirikukogu esindajad Johannes Kuldsuu kirjutisi ja väljendeid põhjendamaks ja kaitsmaks oma seisukohti. See annab tunnistust sellest, et tema mõju ja autoriteet elas edasi pärast tema surma.

Kõikide oma kannatuste keskel oli Johannesele eeskujuks apostel Paulus. Vaatamata pingetele ja tormidele nii Kirikus kui ka riigis, suutis Johannes leida rahu. Kindlasti tuli see rahu ka teadmisest, et ta jäi osadusse Rooma paavstiga ja et nende sõprus kestis edasi. Ning piiskopina püüdis Johannes teha Kiriku heaks kõik, mis oli tema võimuses.

Kristlikus kunstis on Johannes Kuldsuud enamasti kujutatud käes hoidmas Pühakirja, mis annab selget tunnistust tema armastusest Pühakirja tõlgendamise vastu. Aeg-ajalt on kasutatud ka herilase sümbolit – märk kirikusisestest reformidest, mis Johannes Kuldsuu läbi viis. Mõnikord on aga tema sümboliks tuvi, mis viitab Pühale Vaimule, ilma milleta oleks kogu Pühakirja lahtimõtestamine vaid tühi töö ja vaeva nägemine.

Peale jutlustajate on Johannes Kuldsuu kaitsepühakuks ka oraatoritele, epilepsia all kannatajatele ja Konstantinoopoli linnale. Kirikukalendris meenutame tema elu ja tööd 13. septembril.

Palve

Millist ülistust või millist tänu või tasu suudame tuua Sulle, ainus Jumal, kes Sa armastad kogu inimkonda? Kui me olime oma patus ja hukatuse teel, andsid Sina meile vabaduse oma Poja Jeesuse Kristuse ihu ja vere läbi. Seepärast me palume: päästa meid hukatusest, hoia meid puhtas ja pühas elus, et võiksime väärilised olla osa saama Sinu Taevasest Kuningriigist, koos kõikidega, kes on olnud ajastute algusest Sulle meelepärased. Aamen. (Johannes Kuldsuu, inglise keelest tõlkinud ja kohandanud isa Ain Peetrus)


RISTIJA JOHANNES - ISSANDA TEEVALMISTAJA
Angela Aljas

Luuka evangeeliumi järgi sündis Johannes kuningas Herodes Suure ajal preester Sakariase ja tema naise Eliisabeti pojana (Lk 1:5-25). Sakariast nimetatakse preestriks „Abija teenistuskorrast“. Juuda preesterkond jagunes kahekümne neljaks teenistuskorraks, iga teenistuskord teenis kaks korda aastas ühe nädala. Paabeli vangipõlve tõttu olid preestrite teenistuskorrad aga segi läinud ning Jeruusalemma tagasi oli pöördunud vaid neli preestriperekonda (Esr 2:36). Naasnud preestrid jaotati uuesti teenistuskordadeks ja neile anti Taaveti institutsiooni mälestuseks endised nimed.

Johannese ema nimetatakse „Aaroni tütreks“, mis näitab, et Johannes pärines tõelisest preestriperekonnast. Kuna Jeesuse ema Maarjat nimetatakse Eliisabeti sugulaseks, siis pidi ka tema kuuluma preestritütarde hulka. Sakariast ja Eliisabetti iseloomustatakse kui ehtsa Iisraeli jumalakartlikkuse esindajaid: „Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi“ (Lk 1:6). Ent ometi olid nad lastetud ning evangeelium nimetab Eliisabetti sigimatuks. Sellele viitab ka Eliisabeti lause, et Jumal vaatas tema peale, et võtta ära “häbi, mis mul oli inimeste silmis”. Viimane väljend annab tunnistust sellest, et lastetust peeti tol ajal Idamaades suureks häbiks, seda peeti karistuseks pattude eest.

Islamiusuliste pühakirjas koraanis on umbes sarnane lugu nagu Luuka evangeelium seda esitab: Sakarias palub Jumalalt (Allahilt) järeltulijat, kellele edasi anda oma religioosne pärand teadmiste ja ameti mõttes; järglast, kes viiks edasi nende perekonna preestrisugu. Moslemid austavad nagu kristlasedki Ristija Johannest prohvetina, kuid nemad tunnevad Ristija Johannest Yahya nime all.

Koraani jutustuste järgi oli Johannes erinevalt teistest lastest tõsine ning pühendunud Jumalale. Jutustatakse veel, et kord oli Johannes kolm päeva kadunud ning vanemad leidsid poja nutmas hauas, mille ta ise oli kaevanud: “Kas sa pole mulle mitte rääkinud, et paradiisi ja põrgu vahel on ainult väike vahe ning seda saab ületada vaid pisaratega?“ Mõned jutustajad räägivad, et Johannes nuttis nii palju, et pisaratest jäid jäljed tema põskedele. Johannes kohtas mõnikord koobastes magades metsloomi, kuid nood ei teinud talle kunagi liiga, sest tundsid temas ära prohveti.

Luuka märkus „Maarja asus teele ja ruttas mäestikku Juuda linna“ viib meid Galileast Juudamaale. Mis aga oli selle linna nimi, mida evangelist ei maini? Ka esimeste sajandite kirikuisad ei nimeta Johannese sünnipaika, kuid hilisemad põlvkonnad ei ole väsinud seda paika otsimast. Suursugustel preestritel kõrgematest teenistuskordadest oli elukoht Jeruusalemmas, sotsiaalselt madalamal positsioonil olijad elasid laialipillatult linnades ja külades. On tõenäoline, et preestrite kodukohti tuleb otsida Juudast, pealinna lähedalt.

Vähemalt kaheksa linna vaidlevad õiguse üle olla Ristija sünnipaigaks, nende hulgas on näiteks Petlemm, Sebaste, Jeruusalemm, Hebron, Jutta ja Ain Karim. Traditsioon juhib meid umbes 7 km kaugusel Jeruusalemma vanalinnast, ühes Juuda mäestiku orus paiknevasse Ain Karimi, mille nime mainib ka prohvet Jeremija (6:1). Paik on oma nime saanud allika järgi – „Ain Karim“ – Viinamäe allikas.

Külas asuvad 4.-7. sajandist pärit Eliisabeti kiriku varemed, mille kohale on ehitatud Maarja külaskäigu kirik. Asula põhjaotsas paikneb Johannese kirik frantsiskaani kloostriga. Kiriku vasakpoolne lööv lõpeb grotiga, mida austatakse Ristija Johannese sünnipaigana. Vene abt Daniel (1106-7) kirjeldab, et ta külastas „Sakaria maja, kus püha neitsi austas oma külaskäiguga oma nõbu Eliisabetti... Selles majas sündis Ristija Johannes. Sisenedes kirikusse võib vasakut kätt väikese altari all näha väikest koobast, kus sündis Ristija Johannes.“ Daniel kirjeldab ka legendi Jaakobuse protoevangeeliumist, mida hoiab elavana Maarja külaskäigu kirik: „Teisel pool puid täis kasvanud orgu on mägi, kuhu Eliisabet jooksis oma pojaga ja hüüdis: “Anna varju, oo mägi, emale ja lapsele.”“ Mägi avanenudki ning andnud neile kaitset Heroodese sõdurite eest. Kirikualuse krüpti lõunaservas on nišš kaljurünkaga, mis kannab kirja: „Selles kaljus olevat Eliisabet varjanud Johannest!“ Bütsantsi ajast on pärit põletatud savist medaljonid, millel on näha ema lapsega kaljusse peitumas, nende kohal hõljub ingel, tagapool seisab sõdur.

Nii nagu Jeesuse lapsepõlveloo, võtab Luukas Ristija Johannese saladusliku elu kokku kahte lausesse: „Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette“(1:80).

Ala, mis laiub Jeruusalemmast idas ja kagus, ulatudes Surnumereni , on Juuda kõrb. See ei ole kõrb tavalises mõttes, vaid mägismaa sügavate maalõhede ja tühjade, paljaste nõlvadega. Kevadel on „kõrb“ lühikest aega kaetud rohelise stepirohuga ja nii mõnigi mäenõlv erendab nagu kirev lillevaip. Lühikese ajaga põletab päike rohelise vaiba troostituks kõnnumaaks.

Mainimisega, et Johannes oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisareli ette, on toonud esile arvamuse, et Johannes võis kasvada esseenide kogukonnas Qumranis, Surnumere ääres paiknevas kloostris. Et Johannese kuulutus leidis aset kõrbes, tuletas see israeliitidele meelde mälestusi, kuidas Iisrael muiste kõrbes Jumala lähedust ja imelist abi koges. Nüüdki oodati, et Jumal ka lõpuajal on kõrbes oma rahva lähedal. Vana Testament ennustas, et Jumal alustab oma eshatoloogilist Iisraeli restauratsiooni - uut exodust kõrbest (nt Js 41:17-20; Ho 2:14-23 jm). Qumrani kogukond ootas samuti Iisraeli uut algust kõrbest (1QS 8:12-15; 9:20), see võib olla põhjus, miks nad oma elukohaks valisid Surnumere-äärse kõrbe.

Ingel Gabriel ilmutab Sakariasele juba enne Johannese sündi tema kohta imelisi ennustusi: „Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.” Evangeeliumid annavad kindlalt mõista, et Johannes oli Jeesuse eelkäija, Vana Testamendi tõotuste täitja - teevalmistaja: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!“

Rabid ei seosta Js 40 kirjeldust „hüüdvast häälest“ Messiaga. Nad ühendavad Messia eelkäija eelkõige järgmiste kirjakohtadega: Mi 2:13; Ml 3:1.23.24. Ka Js 52:7-8, mõned salmid lauludest ja isegi juutide palveraamatu palved on seotud selle Messia eelkäijaga. Js 52:7-8 salme tõlgendatakse: „Sel hetkel, kui püha Jumal päästab Iisraeli, kolm päeva enne kui Messia saabub, tuleb Eelija ja seisab Iisraeli mägedel ning nutab ja kurdab nende pärast.“ Paasapüha kolmanda nn õnnistuse karika juures meenutavad juudid alati Eelijat Messia eelkäijana. Sabatipäeva õhtusöögil, mida nimetatakse „Messia õhtusöögiks“, viidatakse tänapäevalgi Messia kõrval alati ka Eelijale.

Evangeeliumi, ja ka juudi ajaloolase Josephuse kirjelduse järgi on Ristija Johannes Eelija, viidates kirjakohale Mal 4:5-6. Josephuse teostes esineb kaks kirjeldust Johannese kummalisest riietumisest loomanahkadesse. Samuti mainitakse seda, et ta ei joonud veini ega kangeid jooke ning ei söönud loomade liha. Ka selles on uurijad on näinud viiteid Qumrani esseenidele.

Teevalmistajaks v õ i h üü djaks h ää leks olemine v õ ib olla ka p ä ris praktiline ja igap ä evase eluga seostatav. Vanasti olid teeolud Palestiinas ü sna viletsad. Iga uus vihmahoog l õ hkus m ä gisel maal maanteed p õ hjalikult. Liiv uhuti ä ra ja kivid j ä id teele. Kaljudelt varises uusi kive alla, mis blokeerisid l ä bik ä igud. Takistuste v ä ltimiseks tallasid inimesed sisse uusi ringteid. Kui aga valitseja tahtis oma saatjaskonnaga m õ nda paika k ü lastada, l ä kitati v ä lja „ kuulutajad “ , kes kutsusid rahvast kive ä ra veeretama ja teid uuesti õ gvendama. Niisuguseks h üü djaks h ää leks pidas end Johanneski – Issanda teevalmistajaks .

Jh 1:28 teatab, et Jeesuse ristimine toimus Betaanias „sealpool Jordanit“. Markus ja Matteus lasevad Ristija Johannesel üles astuda Jordani-äärses kõrbes, tema tegutsemiskohta tuleb seega otsida jõe alamjooksult. Tänapäeval näidatakse ristimise paika Johannese kloostri lähedal, kohta täpsemalt määratlemata. Madabast, Jordani jõe idakaldalt, leiti 19. saj lõpul ühe kreeka kiriku põrandast mosaiik, mis hiljem osutus Püha Maa vanimaks säilinud maakaardiks. Madaba kaardil on näha Jeesuse ristimiskoht Jordani alamjooksul ühe koolme lähedal, mille nimi on Betabara – koolmemaja. Pühakirjast ei ole võimalik välja lugeda, missuguse koolmekoha juures tegelikult ristimispaik asus.

Kirikuisa Origenes leidis ristimiskoha Jordani äärest, umbes 34 km kaugusel Jeruusalemmast: „Ma ei salga, et peaaegu kõikides käsikirjades on kirjas: “See juhtus Betaanias”, ja näib, et see lugemisviis on vana. Me oleme veendunud, et tuleb lugeda Betabara.“ Origenes kasutab erinevaid kirjakujusid: Betara ja Betabara. Origenese mainitud juhtnöörid viivad kohani Jordani kaldal Jeeriko lähedal. Eusebios jätkab Origenese kirjutatut ja nimetab, et Betabara nimelise paigaga teisel pool Jordanit on ristimiskoht igal juhul kindlaks tehtud. Bordeaux palverändur, kes liikus Püha Maal 333. aasta paiku, kirjeldab paika 7,5 km kaugusel Surnumerest. Aja jooksul seostus aga Jeesuse ristimise paik Jordani läänekaldaga.

Betaania, kus Johannes ristis, ei olnud koolmekoht nagu paljud teised, sest see oli pühitsetud väljavalitud rahva ajalooga. Joosua 3 järgi läksid iisraellased ilmselt mööda seda teed, valmistudes vallutama Tõotatud Maad. Samuti võib siin ette kujutada Eelija viimset rännakut enne surma (2Kn 2:4-11). Prohvet Malaki järgi oli see Eelija, kes tuleb enne, kui jõuab kätte „Issanda päev, suur ja kardetav!“ (3:23). Selle koolme juures saab juutide küsimus Ristijale „Kas sa oled Eelija?“ (Jh 1:21), oma tegeliku mõtte. Olgugi, et Johannes ei olnud Eelija, öeldakse, et ta hakkas siin tegutsema „Eelija vaimus ja väes.“ (Lk 1:17).

Et Johannes oli prohvet, kes ei peljanud oma aja valitsejatele ausalt nende vigu ette heita, ei ole ootamatu, et ta nendega pahuksisse sattus. Mt 14:3 teatab: “Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja pannud vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.” Selle vahistamise tagamaadest oleme informeeritud tänu Josephus Flaviusele, kes oma peateose “Juudi muinsused” 18. köite 5. peatükis jutustab Johannesest. Ühel külaskäigul Rooma peatus Herodes Antipas oma poolvenna Heroodes Filippuse juures. “Siin haaras teda tugev poolehoid tolle abikaasa Heroodiase vastu, nõnda, et tal tuli plaan teda endale naiseks võtta. Heroodias oli nõus ja nii nad leppisid kokku, et naine tuleb kohe pärast Heroodese tagasipöördumist Roomast mehe majja. Tingimusel, et Heroodes hülgab enne Aretase tütre.” Antipas jättis maha oma esimese naise, Fasaelise, kes oli Petra kuninga Aretas IV tütar.

Abielu Heroodiasega, kes polnud mitte üksnes tema vennanaine, vaid ka vennatütar, põrkas veel teisele takistusele. See oli juudi Seaduse ränk rikkumine (Ms 25:5-10), mille kohaselt võib vennanisega abielluda vaid siis, kui vend on surnud järeltulijat jätmata. Kirjeldatu pidi juhtuma 28. aastal, sest siis astus Ristija Johannes vastu vürstist abielurikkujale: “Sa ei tohi pidada oma venna naist!” (Mk 6:18). Seepeale lasi Heroodes naise pealekäimisel tüütu manitseja vangi panna.

Evangelistid ei räägi vangla asukohast. Josephuselt saame teada, et nelivürst laskis Johannese viia Makhairose kindlusesse. Näib aga, et Heroodes hoidis Johannest kerges arestis: “Sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.” (Mk 6:20). Makhairose kindlus asus Surnumere idakaldal, ning selle kaudu oli juba Heroodes Suur kaitsnud oma riiki Araabia vastu.

“Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.” (Mk 6:21). Josephus teatab meile selle peo asukoha – Makhairos. Ilmselt pidas Heroodes oma sünnipäeva kindluses seetõttu, et tema endise abikaasa isa oli asunud temaga vaenujalale ning ta pidi arvestama sõjalise kokkupõrkega.

Evangeeliumid ja Josephus kirjeldavad meile üksikasjalikult, kuidas Heroodiase tütar tantsis Heroodese külalistele ning viimasele oli tants nii väga meeldinud, et ta lubas täita kõik tüdruku soovid. Tüdruku, kelle nime me leiame Josephuselt – Salome – soovib vaid Ristija Johannese pead. Ristija Johannese surmastseen on inspireerinud paljusid kunstnikke, nimetame neist vaid mõned: Oscar Wilde on kirjutanud lühikese näidendi „Salome“, Richard Straussil samanimeline ooper, Gustave Flaubert on kirjutanud novelli „Heroodias“, jne.

Salome surmast räägib legend, mis on säilinud ühes Süüria käsikirjas 6.-7. sajandist. Ühes apokrüüfses kirjas kirjeldatakse, kuidas ta mängis kaldani kinnikülmunud jõe peal ning äkki vajus tema keha kaelani vette. Tüdruku ema haaras tal peast, et vesi teda minema ei kannaks, kuid tüdruku pea otsekui lõigati otsast...

Markus lõpetab oma jutustuse Johannese surmast: “Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.” (Mk 6:29). Hilisemate legendide järgi toodi Johannese surnukeha Rooma, kus see maeti San Giovanni basiilikasse. Tänapäeval näidatakse Ristija Johannese hauda väikeses külas Sebastijes (Rooma-aegne Sebaste ja vana Samaaria). Kuivõrd Johannesele sai ka pärast surma osaks suur austus, siis pole kahtlust, et tema haua asukoht oli teada ja et seda austati. Kindel on, et 4. sajandil austati Ristija Johannese hauda Samaaria-Sebastes. Hauakrüpti kohal oli kirik, millest on säilinud mõned müüri alumised kivikihid. Lahtises kirikulöövis on hauakrüpti kohal kuppelehitis. Moslemid, kes on üle võtnud 12. sajandi kristliku pärimuse, näitavad põrandal auku, mis pidavat viima Ristija vangistus- ja hukkamispaika. 20-astmeline trepp viib alla krüpti, mis kujutab endast tavalist Rooma-aegset hauda 2. või 3. sajandist. Kohapärimus väidab, et see sisaldab prohvet Eliisa, Ristija Johannese ja prohvet Obadja haudu. Keskaegse pärimuse kohaselt olevat ülemistesse hauaniššidesse maetud Ristija Johannese vanemad. Millega seletada, et tema hauda hakati otsima Samaariast, kuigi ta hukati Makhairose kindluses? J. Jeremias on arvanud, et võib-olla polegi päris ekslik oletus, et Johannese jüngrid, kes viisid ära tema surnukeha, toimetasid selle väljapoole Heroodes Antipase valitsusala ja et nad valisid matmiskohaks Samaaria, hoolimata selle kaugusest, kuna nad olid seal moodustanud oma liikumise keskuse.

Kasutatud kirjandus:

KROLL, Gerhard. 2002. Jeesuse j ä lgedel. Tartu: Johannes Esto Ü hing.
T Ä RK, Osvald. 1993. Markuse evangeeliumi seletus. Tallinn: Logos.

Wikipedia: John the Baptist

http://members.aol.com/FLJOSEPHUS/JohnTBaptist.htm : HYPERLINK "http://rds.yahoo.com/S=96699530:D1/CS=96699530/SS=96699727/SIG=11mrtbi6l/*http%3A//members.aol.com/FLJOSEPHUS/JohnTBaptist.htm" John The Baptist and Josephus


MARTIN LUTHER (1483-1546) JA SAKSA USUPUHASTUS
Riho Saard

[Autori loal avaldab Sulase toimetus suvel 2005 ilmuvast teoloogiadoktor Riho Saardi raamatust “Üldine Euroopa kiriku ja kristluse ajalugu selle algusest kuni tänaseni” (Argokirjastus) kaks peatükki.]

Luther kui hingeelu reformaator

Teed reformatsioonile olid rajanud humanism, hiliskeskaegsed rahvaliikumised oma rahvuskirikute ja konsiliarismi ideaalidega ning paavstlus ise, mis oli piisavalt heaks tõestuseks väitele, et absoluutne võim rikub ja hävitab iseennast.

1517. aasta 31. oktoobril saatis Luther teoloogia doktorina Mainzi peapiiskopile kirja, millele lisas oma 95 teesi indulgentside kohta. Iseloomult olid need teesid mõõdukalt konservatiivsed. Näiteks puudutas ta teesis 25 küll paavsti meelevalda, mis oli papalistliku teooria järgi keelatud, kuid ei kahelnud selles ega eitanud reliikviate (heiltumb) nägemiseks ettevõetavaid palverännakuid. Teoloogia doktorina nõudis Luther aga asjade täpsemat selgitamist. Teesid õhutasid sakslastes rahulolematust paavstitoolile makstavate liiga suurte maksude pärast. Inimesi häiris kiriku ja pääste sidumine majandusega, mis väljendus kõige konkreetsemalt indulgentsidega kauplemises. Lutheri ladinakeelsed teesid tõlgiti saksa keelde ning neid levitati trükitult rahva hulgas. Kuigi teesides paavstlust otseselt ei rünnatud, valmistas nende populaarsus Roomale peavalu.

Millal luterlik reformatsioon algas? Selle üle vaieldakse. Need, kes paigutavad reformatsiooni alguse 1513. aastasse, oletavad, et reformatsioon algas Lutheri uuelaadsest protestantlikust teoloogiast. Lutheri „Rooma kirja” loengute käsikirjade leidmine 20. sajandi alguses aitas Lutheri-uurijatel varasemast paremini mõista noore Lutheri teoloogilisi arenguid. Paljude arvates ongi Lutheri reformatiivne murre toimunud just nende loengute ajal (1515-1516). Just siis, kui Luther oli käsitlemas „Rooma kirja” üheksandat peatükki, ilmus trükist Erasmuse kreekakeelne Uus Testament, mille vahendusel sai Luther teada, et Vulgata tõlkis näiteks ebatäpselt Mt 4:17 kirjakohta "tehke või sooritage meeleparandus" (poenitentiam agite) , kuigi oleks pidanud ütlema "kahetsege" (metanoeite) . Vulgata näis viitavat välisele tegevusele, Erasmus aga väitis, et tegemist on sisemise psühholoogilise hoiakuga. See ja paljud teised piiblikohad, nagu näiteks Ef 5:31-32, kus abielust kõneldakse sakramendina, kuid mysterion oleks pidanud tähendama lihtsalt "saladust", ja selliselt see ei viita sugugi abielu sakramentaalsusele; või Lk 1:28, kus Maarja kohta oli öeldud gratia plena (täis armu) ja anti mõista, nagu oleks Maarja puhul olnud tegemist mingi armulooga, näitasid Lutherile veenvalt, et skolastiline teoloogia oli rajatud tõlke vigadele. Nii osutus Jumala Sõna pigem Kuradi eksitavaks valeks.

Probleem aga on selles, et Lutheri hilisemaski mõtlemises võib näha tunnusjooni, mis on omased traditsioonilisele katoliiklikule teoloogiale. Mistõttu ei ole võimalik viidata ajale, mil Luther oleks justkui iseendale ja teistele öelnud: siit alates algab uut moodi mõtlemine. Need, kes asetavad reformatiivse murrangu 1520-ndatesse aastatesse, mille alguses ta kirjutas oma reformatiivsed peateosed, satuvad paratamatult probleemi ette, et reformatsioon algab konfliktist kirikuga. Seepärast on valitsevaks muutunud käsitlus, et reformatiivset murret ei või täpselt määratleda. Eesti lutheroloogi Urmas Petti sõnul olid Lutheri teesid kindlasti niisugused, mis 1517. aasta lõpul vallandasid reformatiivse liikumise ja see omakorda sundis Lutherit varsti välja töötama reformatiivset teoloogiat. Tuntud reformatsiooniajaloo uurija Kaarlo Arffmani sõnul saabus Wittenbergi teoloogide poolt vaadatuna murdepunkt 1521. aasta kevadel, millest alates pidid reformaatorid hakkama looma midagi täiesti uut.

Lutheri usupuhastus algas küsimusest, kuidas ma leian armulise Jumala. Vastust otsides sattus ta konflikti skolastilise teoloogia ja paavstitooliga. Et paremini mõista Lutheri siseheitlusi armulise Jumala küsimuses, tasub heita pilk keskaja armuõpetuse tõlgenduste kesksele mõistele facere quod in se est - kui inimene on teinud omalt poolt kõik, mida ta suudab, siis ei keela Jumal talle oma armu. Küsimus oli selles, kuidas Jumala armu abil sooritatud teod osutuvad teeneteks. Hiliskeskajal tunti põhiliselt kolme teoloogilist teooriat inimese päästmisest.

Tomistlikus traditsioonis toimus inimese päästmine järgmiste etappide kaudu:
1. Kõigepealt saab inimene Jumalalt tasuta antud armu (gratia gratis data).
2. Selle armu abil ta teeb seda, mida ta suudab (facere quod in se est).

3. Jumal annab vastuvõetavaks tegeva armu (gratia gratum faciens).
4. Selle armu abil teeb inimene tegusid, mis toovad talle kas loomuliku inimese saavutatud teeneid (meritum de congruo) või pühitseva armu abil saadud teeneid (meritum de condigno).
5. Lõpuks annab Jumal inimesele õndsakstegeva armu (gratia glorificationis).

Frantsiskaanlikus traditsioonis toimus inimese päästmine järgmiste etappide kaudu:

1. Tasuta antud arm (gratia gratis data). 2. Tasuta antud armu abil tehtud teod (facere quod in se est).
3. Nendest tegudest johtuv loomuliku inimese teene (meritum de congruo).
4. Vastuvõetavaks tegev arm (gratia gratum faciens).
5. Selle armu abil tehtud tegudest saadav pühitsetud seisundis oleva inimese teene (meritum de condigno).
6. Lõpuks õndsakstegev arm (gratia glorificationis).

Õpetus Jumala armu primaarsusest hakkas hiliskeskaegses teoloogias hämarduma, ning seda just hiliskeskaja skolastilises nominalismis, nagu näiteks Gabriel Bieli (surn 1495) teoloogias, kus inimese enda tegudele rajatud teenetel oli suur tähtsus.

1. Inimese head teod (facere quod in se est).
2. Nende tegude alusel saadud teene (meritum de congruo).

3. Selle teene alusel saadav vastuvõetavaks tegev arm (gratia gratum faciens).
4. Selle armu abil tehtud tegude alusel saadud teene (meritum de condigno).
5. Õndsakstegev arm (gratia glorificationis).

Just Bieli õpilastelt oli Luther õppinud seda, et esimese sammu peab Jumala suunas omaenda vaba tahte jõul astuma patune inimene ise. Esimeseks sammuks oli pattude kahetsemine (contritio cordis) , et sel teel anda Jumala armastamisel endast parim. Endast parima andnuid premeeris Jumal oma õndsakstegeva armuga, mis pani omakorda aluse uutele headele tegudele. See andis Bielile võimaluse ühendada päästmine tegude läbi ja päästmine armu läbi. Tegelikult esines juba enne Bieli käsitlusi, mille järgi õndsakstegev arm rajaneb Jumala ja inimese koostööle (cooperatio, synergia). Koostöö temaatika tuli hiliskeskajal esile peamiselt kahes küsimuses. Esiteks arutleti, kas inimene võib armastada Jumalat üle kõige ja osaleda niimoodi pääste saavutamise protsessis. Teiseks küsiti, kas inimene võib asetada takistusi Jumala armu mõjujõule. Bieli teoloogias vastati esimesele jaatavalt. Nimelt võib inimene armastada Jumalat kas sõprusarmastusega (amor amicitiae) või himustava armastusega (amor concupiscentiae). Viimasel juhul on tegemist teatud enesearmastuse vormiga ehk nautiva armastusega, mis võib aga armu abil areneda tõeliseks ja õigeks Jumala armastamiseks sõprusarmastusega. Seega on inimene suuteline enne sõprusarmastust armastama Jumalat vähemalt himustava armastusega, mida Jumal samuti väärtustab.

Teine küsimus liitus aga kõige otsesemalt keskaegse sakramendiõpetusega. Kas inimene võib asetada mingi takistuse (obex) sakramendi kaudu vahendatud armu mõjujõule? Skolastilises teoloogias nimelt mõeldi, et sakramendi mõju on vahetu sel juhul, kui inimene ei aseta sellele takistust. Takistuseks peeti surmapatus viibimist või kavatsust pattu teha. Üks facere-quod-in-se-est -õpetuse sobitusi oligi käsitlus, et inimene on võimeline mitte asetama takistusi sakramendi mõjujõule.

Augustiinid, kellega ka Luther 1505. aastal liitunud oli, eitasid ja tõrjusid kõiki niisuguseid käsitlusi, milles päästmine näis olevat rajatud inimese ja Jumala koostööle. Rm 1:17 kirjakoht veenis Lutherit, et tee õigekssaamisele algab usus ja lõppeb usus, kus Jumal kingib õndsuse tasuta, armust (gratia gratis data). See tähendas, et Jumala õndsus on "passiivne" kingitud õndsus, milles samaaegselt õigeks mõistetud ja patune inimene (simul iustus et peccator) võib loota Kristuses ilmunud Jumala armastusele. Kristliku usu tuum oli Lutherile siit alates "üksnes armust, üksnes Kristuse pärast ja üksnes usu kaudu". Luther ei olnud otsinud mitte niivõrd doktriini, vaid sisemiselt vabastavat vaigistust Jumalas. Ta ei otsinud enda rahustamiseks mingeid teisi sobivamaid doktriine või uut moodi loogiliselt kokku pandud teoloogiliste kontseptsioonide süsteeme. Talle oli tähtis ainult tema enda isiklik kogemus, sisemine kindlustunne. “Niisuguse piisava kindlustunde võis Lutherile anda üksainus inimene – Luther ise.” (Lucien Febvre) Selliselt oli Luther pigem hingeelu reformaator, kui linna- või kogu kirikuelu reformaator.

Martin Luther ja Leipzigi väitlus

1519. aasta 27. juunist kuni 16. juulini toimus Leipzigis mitu väitlust. Kõigepealt väitlesid omavahel Ingolstadti teoloog Johannes Eck ja Wittenbergi professor Andreas Karlstadt (Bodenstein), kelle hea sõber oli muuseas hilisem Riia reformaator Sylvester Tegetmeier. Lutheri ja Ecki vaheline väitlus, mille peateemaks oli Rooma paavsti primaat, algas 4. juuli hommikul. Luther oli oodanud, et Eck argumenteerib kiriku ajalooga, ning oli seepärast ka ise enne väitlust tõsiselt uurinud paavstluse ajalugu. Ecki argumentide lähtekohaks aga ei saanud mitte kirikuajalugu, vaid dogmaatika, mille järgi oli Kristus vastavalt Jh 5:19 ja Ilm 21:2 kirjakohtade alusel seadnud võitlevasse maapealsesse kirikusse hierarhia, mille tipus on paavst. Eck kasutas argumenteerimisel kirikuisade tekste.

Luther toetus alguses peamiselt varakristliku kiriku traditsioonile (episkopaatlikust korraldusest), mis oli endiselt maksev ka ortodokskirikus. Nii püüdis Luther väitlusse tuua ajaloolise argumendi ja küsida, milline oli Rooma piiskopi positsioon ajaloos tegelikult olnud. Eck ei lasknud ennast sellest kaasa tõmmata, vaid esitas oma järgmises sõnavõtus veel uusi piiblikohti ja kirikuisade kommentaare. Lutheri seisukohalt vaadatuna oli väitlus muutumas talle ohtlikuks, sest Ecki argumenteerimisviis oli sarnane hereetikute-vastase argumenteerimisviisiga. Eck suhtus Lutherisse kui Wyclif(f)i pooldajasse. Kahjuks ei suutnud Luther ümber lükata Ecki esitatud väiteid ja pidi veenduma, et kirikuisad ei olnudki tema poolel. Et tekkinud täbarast olukorrast kuidagi välja tulla, esitas Luther käsitluse õigest teoloogilisest argumentatsioonist, mille järgi oli Piibel kõigist kirikuisadest suurem autoriteet. Jumala sõna oli ülalpool kõikidest inimeste sõnadest. Eck nõustus Lutheri väitega, kuid pidas kinni põhimõttest, et isad olid mõistnud Piiblit õigesti.

Kogu väitlus osutas sellele, kui erinevalt mõlemad osapooled kasutasid kirikuisade kirjutisi. Eck kasutas neid normatiivsete piibliseletajatena, kes said oma autoriteedi kirikult. Luther üritas aga kirikuisade abil osutada ajaloolisele tõsiasjale, et varakristlik kirik ei olnud tundnud Kristuse käsule rajatud ja kogu kirikut haaravat paavstivõimu. Ecki vaatekoht oli juriidiline, Lutheril ajalooline. Samal viisil suhtus Luther ka kirikuisade piibliseletusse kriitiliselt. Kuulata tuli neid kirikuisasid, kelle õpetus langes kokku Piibliga. Piibel oli Lutheri arvates põhimõtteliselt mõistetav ka ilma kirikuisadeta. Iseenesest ei olnud Piiblile toetumine ja Piibli kui ainsa autoriteedi tunnustamine Euroopa kontekstis varem sugugi tundmatu nähtus. 13. sajandi lõpust alates olid teoloogid ja kanonistid arutlenud küsimuse üle, kas peab uskuma Piiblit või kirikut, kui nende õpetused vastuollu lähevad. 1479. aastal mõisteti Erfurdi ülikooli rektor Johannes von Wesel Piibli autoriteedi kirikuga vastandamise eest Mainzis eluaegsesse vangistusse.

Leipzigi väitlusel oli suur mõju Lutheri edasisele arengule. Enne väitlust oli ta olnud kindel, et võib loota kirikuisadele, kuid pidi pärast väitlust möönma, et eksegeetidena olid kirikuisad teda petnud. Seepärast tuli kirikuisade tekste lugeda koos Piibliga ja kuulata ainult neid, kes olid Piiblit mõistnud õigesti. Lutheri lahend jäi aga väga tõlgenduslikuks, nimelt - kes kirikuisadest olid mõistnud Piiblit õigesti? Ecki arvates oli see probleem lahendatav juriidilise kirikukäsitluse abil: kirikuisade seisukohtade hindamine kuulus kirikule. Luther ei võinud sellega nõustuda, põhjendades seda sellega, et paavstid ja kirikukogud olid sageli eksinud. Niisuguses olukorras ei näinud Luther endal olevat muud väljapääsu, kui hoida kinni Piiblis kirjapandust. Uskus ta ju, et vähemalt see oli tema poolel. Peale selle uskus Luther, et õige usk toob kaasa ka kannatusi ja ta oli valmis kannatama. Luther uskus ka teadvat, mis oli maailmas ja kirikus toimumas. Ta ei leidnud Piiblist mitte ainult Kristuse, vaid ka Antikristuse (paavsti). Luther ei olnud muidugi esimene. Nii olid väitnud enne teda paljud, ka Wyclif(f) ja Hus, aga ka augustiinliku pärandi järgi pidi kirik alguses levima kõikide rahvaste hulka, kuid siis pidi Saatanal õnnestuma välja tungida südamikuni ja kirik väärastub. Luther oli paavstile kui Antikristusele viidanud dokumenteeritult esimest korda oma kirjavahetuses 1518. aasta sügisel. Kuid veel pärast Leipzigi väitlustki - kuni 1521. aasta paavsti bullani - oli ta valmis jätma paavstile läänekirikus alles iure-humano -primaadi (Rm 13:9) sel tingimusel, et reformitakse paavstitooli ilmalikku ülevust ja suurust. Lutheri käsitluste kohaselt ei olnud paavst mitte kirgastatud, vaid ristilöödud Kristuse asemik, mistõttu tema peaülesandeks pidi olema palvetamine ja pisarate valamine kristlaskonna eest, mitte aga valitsemine. Aastaid hiljem, 1537. aastal, kirjutas ta: “Paavsti võim on inimeste väljamõeldis, seda ei ole Jumal käskinud, see on liigne ja kasutu. Püha kristlik kirik säilib ilma säärase peatagi ja oleks säilinud veelgi paremini, kui Saatan ei oleks säärast pead välja mõelnud... Paavst on tõeline Antikristus, mistõttu niisama vähe, kui me tahame teenida Saatanat isandana või jumalana, samavõrra vähe me talume peana või isandana tema apostolaati ehk paavsti Antikristust.” Aasta enne oma surma kirjutas Luther pamfleti Wider das Papsttum zu Rom vom Teufel gestiftet (Saatana poolt rajatud Rooma paavstlusest), mis oli illustreeritud nilbete gravüüridega. Luther oli loobunud kogunisti paavsti iure-humano- primaadi võimalikkusest, sest see lõhkus kirikut rohkem kui ehitas seda. Paavstlusest sai Lutherile mitte ainult teoloogiline probleem, vaid ka psüühika probleem. Ta leidis “heale lapsele” palju uusi nimesid, nagu "eeselpaavst”, “Saatana siga”, “nuumpõrsas”, “paavian”, “libahunt”, “Saatana asemik”. Tema tekstides leidub vihjeid unistuste kohta paavst mõrvata. Pärast oma surmagi oleks ta tahtnud poltergeistina jääda siia ilma paavste ja piiskoppe kiusama.

Teiseks oli möödunud sajandivahetusel astroloogide poolt 1524. aastaks ennustatud planeetide konjuktsiooni põhjal sündinud laialt levinud prohveteeringuid, mille järgi 1524. aasta veebruaris pidi koos Kristuse tagasitulekuga saabuma ka maailmalõpp. Seega olid käimas viimaste aegade apokalüptilised võitlused. Luther seostas omavahel lõpuaja ja paavstikiriku reformimise. Kui paavstikirik olnuks reformitav, siis ei oleks pidanud käes olema ka maailmalõppu. Kuna aga Roomas oli paavsti näol võimul Antikristus, siis ei olnud kogu kiriku reformimine enam võimalik. Lõpuaja ahistustes pidid vastu pidama ainult need, kes pidasid kindlasti kinni loodetavast õpetusest.

Eck kirjutas kohe pärast väitlust Saksi kuurvürstile, et Luther eitab kirikut ja peab iseennast ainsaks, kes Piiblit õigesti mõistab. Niisugune enesekindlus oleks häirinud keda tahes, kuid eriti tugevalt häiris see kirikut. Leipzigi väitluse järel tõdes Luther, et kirikul ei olnud järel rohkemat kui ainult üks lootus - Piibli vaieldamatu autoriteet. Kogu patristika võis jääda kuhu tahes ning selle õppimist tuli ülikoolides vähendada. Igal juhul osutas Leipzigi väitlus sellele, et papalismi ja konsiliarismi kõrvale oli tõusnud uus kolmas suund - reformatsioon. Mis puutus konsiliarismi, siis alguses oli Luthergi lootnud, et uue kirikukogu kokkukutsumine oleks aidanud ebakõlad kirikus likvideerida. Paavstid, kellel olid meeles Konstanzi ja Baseli kirikukogu kurvad kogemused, ei tahtnud uuesti riskida.
ÜLIKOOLID JA REFORMATSIOON
Mari Sagur

1517. aastal vallandas Martin Luther reformatsiooniliikumise. Lutheri ja tema mõttekaaslaste õpetus levis kiiresti nii Saksamaal kui ka selle piirest väljas. Uuendusliikumine oli võitnud küll palju pooldajaid, kuid sellel oli ka rohkesti ägedaid vastaseid. Koostati teese, peeti väitlusi - vastaspooled põhjendasid ja kaitsesid oma seisukohti. Väitlejate näol oli aga tegemist tuntud teoloogidega, ülikoolide õppejõududega. Näiteks Martin Luther ja Philipp Melanchthon olid professorid mõjukas Wittenbergi ülikoolis, Johannes Eck Ingolstadtis. Ülikoolidel oli aga väga tähtis roll Euroopa vaimuelus.

Esimesed ülikoolid, mis olid asutatud 12.-13. sajandi vahetusel, asusid Bolognas, Pariisis ja Oxfordis. 16. sajandiks tegutses Euroopas aktiivselt üle 50 ülikooli - nende hulgas ka näiteks Erfurdi, Heidelbergi, Kölni, Leipzigi, Louvaini, Rostocki, Tübingeni, Uppsala ja Mainzi ülikool.

Ka ülikoolid jagunesid reformatsiooni pooldavateks ja selle vastu olevateks. Mis olid siis need tegurid, mis mõjutasid ülikoolide seisukohavõtte?

1521. aasta 3. jaanuaril andis paavst Leo X välja bulla Decet Romanum Pontificem. Sellega heideti Luther ja tema pooldajad kirikust välja ning kirikuvandega ähvardati kõiki, kes teda kaitsesid. 26. mail kirjutas keiser Karl V alla Wormsi ediktile, millega tunnistati Luther lindpriiks. Need kaks otsust sundisid seisukohta võtma - paavst ja keiser, vaieldamatud autoriteedid, olid tunnistanud Lutheri õpetuse hereetiliseks ning küsimus oli nüüd selles, kas toetada valeõpetust või mitte. Edasine aga näitas, et ediktide ja bulladega ei olnud enam võimalik tekkinud keerulist olukorda lahendada.

Mis toimus neis ülikoolides, mis olid reformatsiooni vastu ning milliseid meetodeid võitluses kasutati? Sellele küsimusele vastamiseks võiks vaadelda lähemalt Pariisi ülikoolis toimunut.

Pariisi ülikool oli vanuselt teine kõrgkool Euroopas. Tänu paavstide toetusele sai ülikoolist tähtis ja kuulus teoloogiakeskus. Ülikooli teoloogiateaduskonnal oli suur õpetuslik autoriteet kogu lääne kristlaskonna piires. Professoriteks selles ülikoolis olid olnud niisugused tuntud õpetlased nagu Bonaventura, Albertus Magnus ja Thomas Aquinost.

Pariisi ülikooli usuteaduskond oli pika mõtlemise järel 1521. a avaldanud oma seisukoha Lutheri õpetuste suhtes ja samuti tunnistanud need hereetilisteks. Ent teoloogide seisukohtade praktikasse viimine sõltus Prantsusmaal kuningast ja kiriku juhtidest. Prantsusmaa oli võimas riik, mis võistles kristlaskonna juhtpositsiooni pärast. Prantsuse kuningad olid vähehaaval saavutanud üha suurema võimu kiriku asjades. 1516. a konkordaadis oli ka paavst kuninga juhtpositsiooni heaks kiitnud. Juhtiva kuningriigi vaatenurgast paistis reformatsiooni levimine Prantsusmaale juba saavutatud edu ähvardava ohuna.

Pariisi parlament oli kuninga nimel kevadel 1521 keelanud avaldamast ja müümast raamatuid, mida usuteaduskond ei olnud kontrollinud. Mõistes hukka Lutheri õpetused, pöördus teaduskond parlamendi poole. Kuna teaduskonna otsustel ei olnud juriidilist siduvust, siis vajas ta neile Pariisi parlamendi heakskiitu. Keskaegse mõtte kohaselt pidas parlament usulise üksmeele säilitamist tähtsaks ja toetas seetõttu usuteaduskonda. 1521. a suvel keelas parlament taas kord Piibli ning usku puudutavate kirjutiste trükkimise ja müümise enne, kui need on läbi uurinud teoloogiateaduskond. Need, kes omasid Lutheri teoseid, pidid oma eksemplarid loovutama ametivõimudele.

Sügisel muutus olukord teoloogiateaduskonna jaoks veelgi murettekitavamaks. Melanchthoni teaduskonnavastane teos avaldati ja see sai Pariisis suure soosingu osaliseks. Usuteaduskond võttis ühendust kuningaga. Nii avaldati kuninga käskkiri, milles keelati Lutherit soosivaid või toetavaid kirjutisi avaldada. Parlamendi varasemat otsust tuli täita ja selle rikkujaid võidi maalt välja saata. Nii on näha, et kuninga seisukoht otsustas Prantsuse kiriku suuna. Usuteaduskonna otsuste taga ei olnud küll kogu ülikool, kuid teolooge toetas kuningas ning sellest piisas täiesti. Detsembri alguses peetud koosolekul kuulas usuteaduskond selgitusi parlamendi ja kuninga antud käskude täitmisest.

1521. aasta sündmused näitasid Lutheri pariislastest vastastele, kui raske on vastu seista uutele õpetustele pelkade keeldude abil.

Prantsuse kirik oli üsna segases olukorras, lagunemise märgid olid ilmsed. Kiriku uuendamist sooviti üleüldiselt. Mõnedes piiskopkondades mõeldi reformidele. Prantsusmaad mõjutas ka humanismi põhjalt kasvanud uuendusliikumine. Selle tuntuim mõjutaja oli Jacques Lefevre d'Etaples. 1521. a algul oli Meaux piiskopkonnas Pariisi lähedal moodustunud uuendusliikumise tähtsaim toetuspunkt. Liikumine oli juba läinud vastuollu Pariisi usuteaduskonna juhtidega. Ka Pariisi ülikooli usuteaduskond ei olnud üksmeelne – sealgi oli uuendusliikumise toetajaid. Neist olulisemad olid teoloogiadoktorid Pierre Caroli, Martial Mazurier, Jacques Merlin. Teaduskonna juhtkonnale oli kasulik tembeldada humanistlik uuendusliikumine luterlikuks ja sellisena keelatuks. Vaevalt et teaduskonna juhid üldse nägidki mingisugust vahet nende liikumiste vahel.

Usuteaduskonna seisukoht Saksa ja Šveitsi reformatsiooni suhtes oli 1521. a kevadest alates selge. Teaduskonna juhtiv õpetlane Noël Beda püüdis tõrjuda kõiki uuendusi, sest nägi neis õigest usust loobumist. Beda toetajaskond teaduskonnas oli väike, kuid see-eest vägagi mõjuvõimas. Mõned teaduskonda mõjutanud doktorid olid 1521.-1522. a lämmatamas reformatsiooniliikumist inkvisiitoritena Madalmaades.

Lutheri toetajate väljaastumisi ei olnud ka Prantsusmaal vaja kaua oodata. Novembris 1522 teatas kuninga pihiisa Troyes peapiiskop Guillaume Petit usuteaduskonnale, et õukonna jutlustaja Michel d'Arande oli levitanud hereetilist õpetust ja nimetanud Lutherit pühaks meheks. Teaduskond teatas inkvisitsioonile, et see asuks juhtumit uurima. Kuid siis sekkus kuningas ning peapiiskop võttis süüdistuse tagasi ja sellega pidi leppima ka teaduskond.

1523. a suvest alates hakati Lutheri pooldajatega tegelema märksa karmimate meetoditega. Parlament tegutses, et lõpetada keelatud raamatute levitamine. Ka Meaux piiskop Guillaume Briconnet, kes varem oli toetanud Lutheri pooldajaid, ütles neil aegadel Lutheri õpetusest lahti. Prantsuse teoloogid avaldasid esimesed teosed reformatsiooni vastu. 1523. a viidi täide hereesia levitamise eest langetatud surmaotsus. Reformatsiooniliikumisse kuulumine oli muutunud eluohtlikuks.

1523. a suvel äratas tähelepanu aadlimehe Louis de Berquini riid Pariisi usuteaduskonnaga. Berquin oli tõlkinud prantsuse keelde Lutheri ja Hutteni teoseid ning oli avaldanud Pariisi teolooge pilkavaid kirjutisi. Usuteaduskond ja parlament asusid tegutsema: Berquini kodus korraldati läbiotsimine ja leitud raamatud saadeti teaduskonda uurimiseks. Teaduskond mõistis Berquini levitatud raamatud hukka ja need põletati Notre-Dame'i ees, Berquin ise lubas aga hüljata Lutheri õpetused. Sellegipoolest võttis teaduskond järgmiste aastate jooksul uuesti sõna Berquini asjus. Lõpplahendus saabus aastal 1529, mil viidi täide tema surmaotsus.

Usuteaduskond kiitis heaks reformatsioonivastased kirjutised ja määras põletamisele reformatsiooni pooldajate omad. Uuendusliikumise lämmatamisel tegi teaduskond koostööd Prantsuse piiskoppidega, eriti tihe oli koostöö parlamendiga.

Usuteaduskonna seisukohast hoolimata leidis Lutheri õpetus vastukaja ka õpetlaste endi hulgas. Üht teoloogiadoktorit süüdistati kirikutavade kritiseerimises ning paavsti, kuuria ja teiste kirikujuhtide ründamises. Süüdistatu pidi lubama, et loobub Lutheri hereetilistest õpetustest.

1524. a teatas teoloogiadoktor Godequin, et "kõik arstiteaduskonna doktorid olid luterlased". "Luterlaste" all mõtles ta aga kõiki uuenduspürgimuste toetajaid.

Pariisis liikus kumu, nagu oleks ka mõned teoloogiateaduskonna liikmed olnud uuenduste pooldajad ning paljastanud sealseid saladusi teistelegi. Seetõttu nõudis teaduskond kõikidelt doktoreilt vannet, milles mõisteti hukka ja neati ära kõik hereetilised ideed ning lubati pidada saladuses teaduskonna tegevus reformatsioonivastaste suhtes. Samuti otsustati vabastada ametist kõik need, kes ei olnud nõus jutlustama Lutheri vastu.

Aastal 1525 kaotas Prantsusmaa ajutiselt oma juhi, kui kuningas vangistati. Samuti põhjustasid rahutusi teated Saksa talurahvasõjast. Valitsus otsustas tugevdada haaret ja sellega kasvas usuteaduskonna ja parlamendi mõjuvõim veelgi. Moodustati valeõpetuse vastu võitlemise komisjon, et lämmatada reformatsioon Prantsusmaal. Paavst teatas asjaomastele kirjalikult, et annab neile selles küsimuses vabad käed. Oma kirjas kiitis ta ülikooli tegevust; kirjavahetus paavsti ja ülikooli vahel kestis aastaid.

Pariisi teoloogid kaitsesid niisiis katoliku kirikut hereetiliseks kuulutatud reformatsiooniliikumise eest.

Sarnane oli olukord ka teistes reformatsioonivastastes ülikoolides. Kõrgkoolidel oli autoriteeti õpetuslikes küsimustes ja seetõttu püüdsid võimulolijad saada ülikoole oma otsuste toetajateks. Üsna iseseisvad oma otsustes olid peale Pariisi veel ka Louvaini ja Kölni, samuti Tübingeni ja Freiburgi ülikool. Ent samas olid võimudest väga sõltuvad koolid Inglismaal, kus kõik otsused ülikooli eest tegi kardinali juhitud valitsus.

Samas ei saa öelda, et teaduskondade otsused oleksid ühe ülikooli piires olnud ühtsed - näiteks Viinis ja Leipzigis jäi traditsioonilise usu toetamine teoloogide asjaks, teised teaduskonnad pooldasid reformatsiooni.

Seega võib öelda, et tegurid, mis mõjutasid ülikoolide tegevust, väljaütlemisi ja otsuseid, olid väga isesugused, olenedes konkreetse paikkonna eripäradest. Puudutas reformatsioon aga tervet Euroopat.

Kasutatud kirjandus:

Arffman, Kaarlo. Y liopistot ja kirkon magisterium reformaation alkuvaihessa, 3. Reformaatioliikkeen torjuneiden yliopistojen kannanotot 1521-1528 . Helsinki, 1990.


VALGE LAEVA TÄHENDUSEST
Jette Arula-Jahe

Kristlikus traditsioonis ja sümboolikas on laev kiriku ja koguduse sümbol. Kirikud kui ehitised on sümboolsed laevad, mille lööv – ladina keeles navis ehk laev – toimetab edasi reisijad, tugipiilarid on aerud ja torn mast. Valge värv sümboliseerib kristluses puhtust, süütust, taevast rõõmu ja võitu.

20. sajandi teise poole üks mõjukaim usundiloolane ja kultuurifilosoof Mircea Eliade on oma uurimuses “Sakraalne ja profaanne” 1957 (eesti keeles ilmus ajakirjas “Vikerkaar” 1992, nr 4-12) käsitlenud sümbolite universaalsust ning tähtsust inimkonna religioosse elu ajaloos. Sümbolite kaudu muutub maailm läbipaistvaks ning võimeliseks näitama transtsendentset ehk üleloomulikku. (Näiteks vesi eelneb igasugusele kujule ja toetab igasugust loomist, teisalt tähistab vette kastmine tagasipöördumist kujueelsesse, reinkorporatsiooni eeleksistentsi eristamatusse olekusse. Seepärast sisaldub vete sümboolikas nii surm kui taassünd). Eliade rõhutab, et ajalugu ei saa muuta arhailise sümboolika struktuurset alust, vaid ta lisab pidevalt uusi tähendusi, kuid need ei lõhu sümboli struktuuri

Laev

Muistses maailmas sümboliseerisid laevad sageli taevakehade rändamist ning võib kohata võrdlust taevast kui ookeanist, kus seilab taeva- või pilvelaev. Sumerite kultuuris sümboliseeris paat oma kuju tõttu kuud ning laev ehk laevvanker oli Babüloni kaitsejumal Marduki, kuujumalanna Sini ja päiksejumal Šamaši sõiduk, mida kasutati ka protsessioonidel.

Üldisemas tähenduses on laev turvalisuse sümbol, mis kujutab naise või lunaarset üska või hälli. Aga laev on olnud ka otsingu ja olemise teistesse vormidesse siirdumise sümbol.

Egiptuses sümboliseeris laev päikesepaadi teekonda. Vana riigi ajal eksisteeris juba kujutlus päikesejumala laevast, millega ta sõidab mööda taevalaotust idast läände. Uue riigi ajast pärinevad tekstid kirjeldavad päikesejumala öist teekonda läbi allilma kaheteistkümne ruumi. Usuti, et päikesejumala laevas jätkavad elu ka sealpoolsusesse siirdunud surnud, mistõttu valmistati surnutele matuselaevu.

Laevu maeti koos surnuga ka teistes kultuurides, eriti aga viikingite kombestikus, kus ülikud maeti laevaga või laevkalmesse. Ojamaa eeskujul on ehitatud 8. saj e Kr ka Eestis mõned laevkalmed, neist tuntumad asuvad Saaremaal Sõrve poolsaarel.

Vana-Kreeka müütides esineb samuti väga sageli laevakujundit ning meresõitu. Näiteks viis Charon surnute hinged paadiga üle Styxi jõe allilma.

Niisamuti on paat olnud materiaalsest maailmast vaimsesse siirdumise sümboliks. Lootsikud olid sümboolsed hällid taassündivatele hingedele või lasti nad triivima surnutega, nagu Amazonase piirkonnas.

Kristlikus traditsioonis on laev kiriku sümbol. Kirikut võrreldakse Noa laevaga (1Mo 9), milles Noa ja tema kaaskond pääses veeuputusest (1Mo 7-8).

Sarnast lugu laevast, mis säilitas elu jätkuvuse veeuputuse ajal, on tuntud paljude rahvaste mütoloogiates, neist tuntuim mesopotaamia eeposes “Gilgameš”. Uues Testamendis on kiriku võrdkujuna oluline Peetruse ehk jüngrite paat - (Lk 5:3 ; Mt 8:23-27; Mt 14:24-34).

Ka kirikuhoonet ennast võrreldakse laevaga, kus tüürimehe kohal istub vaimulik, sõudjad on aga koguduseliikmed ning laeva mastiks on Kristuse rist. Esineb ka kiriku kui laeva võrdlusi, kus tüürimeheks on Kristus, mastipuuks rist, kaheks tüürirooliks Vana ja Uus Testament ning valgeks purjeks Püha Vaim.

Motiiv, et Lunastaja tuleb “omadele” järgi laeva või pilvelaevaga, pole kristlikus traditsioonis harilik. III sajandil tekkinud manihheismi dogmaatikas ning mitmetes manilaste lauludes (psalmides) esineb korduvalt laeva ikonograafiline kujund. Manihheismi dogmaatikas on kuu ja päikene laevad, mis viivad valguseraase valgusemaale. Valguse laeval jõuab lahkunud hing taevasesse sadamasse. Manilaste laulud on eesti keelde tõlkinud Uku Masing ning publitseeritud on see EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste sarjas 1986. aastal.

Eesti rahvaluules esineb laevateemalisi laule töölaulude rühmas “Laulud kalamehest ja meresõidust”. Selles laulurühmas on kaks põhilist aineala: ühelt poolt reaalne kalapüük, teiselt poolt meresõit, viimases tüübis on fantastiline element suurem. Meresõidulauludes on põhimotiiviks laevaehitamine.

Valge värv

Valge on valguse puhas värvus, puhtuse, tõe, süütuse ja püha või jumaliku sümbol. Kuid ta tähendusel on ka negatiivseid varjundeid nagu hirm, argus, alistumine, külmus, tühjus ja surmakahvatus. Valge on valge-musta vastandamise positiivne külg, sealt siis ka näiteks valge rüütli ja musta lurjuse kujundid. Seosed valguse ja rõõmu vahel muutsid valge pidustuste värviks. Valge muna sümboliseerib loomist, valge tuvi rahu ja Püha Vaimu, valge saar paradiisi, valge liilia kõlbelist puhtust.

Valget kasutati ka leinarõivastuses: Hiinas traditsiooniliselt värvitu, Roomas valge ning valge ka kogu Euroopas, mis ei tähendanud niipalju kurvastust kui surnu pühitsemist teda ootavasse teispoolsusesse. Sõna ‘kandidaat' tuleneb ladinakeelsest sõnast candidatus (candicare – valge olema, valendama), mis tähendab “valgesse riietatud”, ametikohale kandideerijat, kes kandis valget toogat.

Valge on kristlikus traditsioonis ristimise, leeritamise, abiellumise ja teiste siirderiituste põhivärv. Vaimuliku valge pika rüü (kandadeni ulatuv valge linane tuunika) ehk alba kasutamine ulatub juba algristikoguduse aega.

Valget värvi on Piiblis korduvalt mainitud kui manitsust patuta olekuks - (Kg 9:7-8; 2Mo 26:1; 2 Mo 27:9). Valge kui valguse värv on kristluses sakraalne põhivärv. Uues Testamendis kirjeldatakse Kristust korduvalt valge ja valguse sümboolikaga seoses - (Mt 17:2; Mk 9:3; Mt 28:3). Valgeid riideid kannab Kristus ka pärast ülestõusmist.

Johannese ilmutuses ehk Apokalüpsises tähistab valge värv täiuslikku puhtust, hävimatut aulisust ja võitu - (Ilm 7: 9, 13-14; Ilm 15:6; Ilm 19:11; Ilm 19:14).

Kristlikus sümboolikas on valge värviga seotud ka tuvi – koos õlipuuoksaga kui Jumala ja inimese vahelise rahulepingu sümbol (1Mo 8:11). Kristlikus kunstis kujutatakse Püha Vaimuna valget tuvi (Mk 1:10), Neitsi Maarja süütust ja puhtust kujutatakse läbi valgete riiete ning valgete lillede (valged liiliad, lumikellukesed, piibelehed) sümboolika.

Eesti rahvaluules liituvad valgega veel kaastähendused ilus ja hea. See avaldub piisavalt selgelt eeskätt inimese kirjelduses. Valge-ilusa seost võib kohata ka mitmes eesti uskumuste kirjelduses. Ohtlik ja negatiivne varjund võib lisanduda siis, kui on tegemist millegi loomuvastase või erakordsega. Viited haigusele ja füsioloogiale mõjuvad samuti negatiivselt - näiteks näost valgeks minema.

Valge laev

Eesti kultuuriruumis tähendab valge laev millegi ootamist, mille saabumise tõenäosus on kaduvväike kui mitte olematu. Alguse sai väljend valget laeva ootama 1861. aastal Tallinna lähistel aset leidnud sündmusest, maltsvetlaste usulahust ja nende liikumise haripunktist – Lasnamäel valge laeva ootamisest, mis neid tõotatud maale viiks.

Laialdasema tuntuse on saanud prohvet Maltsvet ning valge laeva ootamine tänu Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia (“Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja “Prohvet Maltsvet” (1905-1908)) kolmanda osa järgi. Põhjalikku eeltööd tehes (1904. aastal ringsõidud Järvamaale, retked Krimmi ja Kaukaasiasse, käsikirjaliste memuaaride ning sündmuste kaasaegse ajakirjanduse uurimine) on Vildel üsna hästi õnnestunud tolleaegsed olud ja Maltsveti- liikumine ajalootruult edasi anda.

Kuna Maltsvet sattus vastuollu nii kiriklike kui ilmalike võimudega, siis seetõttu on säilinud palju autentset materjali Maltsveti-liikumise kohta tema ülekuulamise protokollides. Parima sellelaadse käsitluse on koostanud ajaloolane Aleksander Kruusberg (1879-1937) 1931. aastal - “Materjale Maltsveti-liikumise kohta”. Lisaks ülekuulamisprotokollidele sisaldab Kruusbergi uurimus veel kirju, mälestusi ning mõningaid Maltsveti kaasaegsete poolt trükis avaldatud kirjutisi.

Mõned aastakümned varem, 1866. aastal, on seda sündmust kajastanud ka baltisaksa arst ja kirjamees Georg Julius Schultz-Bertram, avaldades üle viie lehekülje ulatuva luuletuse “Prohvet”, milles käsitleb “valge laeva“ episoodi baltisakslaste seisukohalt ja naeruvääristavalt.

Vilde teose põhjal on ainet käsitlenud ka Aino Kallas novellis “Lasnamäen valkea laiva” (1913). Novelli teemaks on samuti maltsvetlaste kogunemine 1861. aasta maikuus Tallinna lähistel asuvasse Lasnamäe randa, et oodata laeva saabumist, mis neid tõotatud maale viiks.

Valge laev kui sakraalse sisuga kirjanduslik kujund väljendub kõige selgemini Uku Masingu luules. Masingu poeemis “Valge laeva laul” (1935) ühineb rahva vabaduse ja hinge lunastuse sümboolika. Lüürikas on vaadeldavat kujundit vabaduse ja lootuse metafoorina kasutanud veel Hando Runnel, Karl Ristikivi, Henrik Visnapuu.

Näitekirjanduses on prohvet Maltsveti ning Lasnamäel valge laeva ootamise episoodi rakendanud Immanuel Pau, Osvald Tooming, Evald Hermaküla ja Anne Türnpu.

Peale Teist maailmasõda ning Eesti iseseisvuse kaotust lisandus mõistele valge laev veel poliitiline ja ühiskondlik tähendusväli. Oodati tõsimeeli väljastpoolt tulevat vabastajat, Eesti Vabariigi taastajat, ameeriklaste “valget laeva”.

Nõukogude sotsialistlikus ideoloogias oli valgel laeval ja selle ootamisel äärmiselt negatiivne tähendus. Valge laeva ootajad olid kodanliku riigikorra igatsejad ning kehtiva riigikorra kukutajad, riigi vaenlased.

KGB poolt tellitud ning 1970. aastal esilinastunud poliitiline seiklusfilm “Valge Laev” on hea näide valge laeva kujundi kasutusest nõukogude perioodi sotsialistlikus ideoloogias. Filmi teemaks on võitlus välismaa ideoloogilise diversiooni vastu, mis tahab mõjutada kommunistlikku noorsugu.

Valge laev ja selle ootamine on sageli esinev ja korduv sümbol eesti kultuuriruumis. Kujund on elanud läbi aegade edasi ning teda on mõtestatud ümber vastavalt ajaloolistele muutustele, kujunedes lõpuks üldrahvalikult tuntud metafooriks ning kõnekäänuks.


KOMPROMISSIDEST JAAN KROSSI "KOLMANDATES MÄGEDES"
Maarja Vaino

Uku Masing on kirjutanud oma essees “Kompromissidest”: Pea meeles, mu poeg, inimene ei kaitse Jumalat kurjade koerte ja pahade poiste eest. Sina ju isegi taipad, kui tobe olek see on. Jumalat pureda ei saa keegi. See, keda sina pead kaitsma, ei ole Jumal. See on üks iidol, üks tuhandeist kuradeist. /-/

Kui hakkad end kaitsema või seletama, siis oled loovutanud oma hinge igavesti. Kurat trambib seda nagu külmavõetud kartulit. /-/ Sellepärast mu poeg, ära anna neile võimalust sundida sind selleni, mida nad hüüavad kompromissiks. Seda pole, on vaid orjus. Koer kisub su lõhki ja nimetab seda siis kompromissiks .

Jaan Krossi peategelane jutustuses “Kolmandad mäed”, kunstnik Johann Köler, on asetatud just sellisesse olukorda, mida Uku Masing nii kirglikult kirjeldab. Ta on loonud fresko Kaarli kiriku altari kohale, suurepärase ja kalli kunstiteose, ning kasutanud ühe peamise modellina visandeid mõisnik Stackelbergi kutsarist Ilusast Villemist. Siis saab aga Köler kirja Vaemla mõisast härra von Gernetilt, kes n­ö paljastab Ilusa Villemi, Köleri “eesti Kristuse”, nagu ta nimetab, “tõelise pale”. Tuleb välja, et Villem on julm, südametu ja halastuseta inimene ning Gerneti sõnade kohaselt esiteks “viimast põlvkonda eestlane” (kuna oma lastele annab see külatõusik hoolega saksa haridust) ning teiseks “pigem kurat kui Kristus”.

Köler tunneb, kuidas juba von Gerneti nimi ta lugedes “sisemiselt sirgu ajab”, talle meenuvad tulised vaidlused, mida nad üheskoos 16 aasta eest on pidanud. Krossi romaani Köleril on küll meeles, et tema nendes vaidlustes peale jäi, kuid Uku Masingu essee valguses on juba vaidlemise akt ise kompromissile minek. Seega, oma ideid avades ja vaieldes kaitstes läks Köler tegelikult kompromissile härra von Gernetiga. Ning see on ka põhjuseks, miks härra Gernet Kölerit nüüdki rahule ei jäta: kui kompromiss, siis juba täielik: Gernet tahab Köleri moraalselt surnuks hammustada (ehk Masingu sõnade järgi lõhki kiskuda ja seda siis kompromissiks nimetada). Kuid vaidluste ja väliste kompromisside taga, milleks on tegelikult ju võimuvõitlus, on peidus õieti veelgi suurem küsimus kompromissidest, ja see on fresko ise. Küsimused, mida Gernet tõstatab oma huvidest lähtuvalt ning selgelt jõudemonstreerimise eesmärgil, on tegelikult sügavamad ning asetavad Köleri lisaks oma poliitilise positsiooni kaitsmisele ja maine pärast muretsemisele veel ka olulise eetilise ja teoloogilise küsimuse ette: esiteks, kas üldse jumalust maalida võib ja kui, kas siis on tähtsust modellil. N­ö pildikultus ning Jumala kujutamine pildil on olnud teoloogiliseks probleemiks juba Vana Testamendi aegadest. Jumalast endast ei tohtinud ühtki pilti luua ja seda peeti pikka aega silmas, kuigi esines sümboolseid kujutusi Jumala väe kohta.

VI Oikumeeniline Kirikukogu otsustas, et Kristust kui inimesekssaanut võib piltidel kujutada, mis ühtlasi tähendas senise allegoorilise kujutamise kõrvale jätmist (Kristus kui Jumala Tall). Pildikultuse pooldaja, üks ikooniteoloogia rajajaid Damaskuse Johannes seletas, et Kristus on nähtamatu Jumala kuju ja nagu nähtamatu Jumala armastust tohib jutlustada, nii võib kujutada Kristust ka pildil.

Kunstniku jaoks on portree alati kompromiss modelli ja oma kujutuslaadi vahel. Veelgi suurem sisemine konflikt aga tekib kujutamatu kujutamisel portreena. Teoloogiliselt on otsustatud, et au, mida pildile osutatakse, ei kuulu mitte pildile, vaid sellele, keda kujutatakse. Otsustati aga ka, et pildi poole ei tohi palvetada, vaid seda tohib üksnes austada. Altari kohal oleva fresko all aga nimelt palvetatakse ning Krossi Kölergi tunneb heameelt eelkõige selle üle, et tema piisavalt matsinäolise Kristuse ees kõik Kaarli sakslastest pastorid, Bergwitzid ja Brasched, põlvili maas saavad olema (lk 52). Niisiis ei ole Köleri dilemma Krossil mitte teoloogiline, vaid eelkõige poliitiline. Toomas Haug on öelnud Piibli kohta Krossi loomingus, et see on pigem sakraal-poliitiline dokument, võimuintriigide ja eetiliste valikute kirjanduslik töötlus. “Kolmandates mägedes” avaldub see kirjanduslik töötlus küll kunstiteose kaudu, kuid lõppude lõpuks on Kristus Jumala Sõna ning Sõna on aluseks ka Piiblile ja sealtkaudu üldse igasugusele kirjandusele. Kuid rohkem kui Jumala Sõna, tundub Krossi Kölerit häirivat Gerneti sõna ehk kiri. Köler saab väga hästi aru, et Gernetit ei vaeva kuigivõrd kunstniku tõeline eetilisus või jumalakartlikkus. Ja see ei tundu ka Kölerit nii palju häirivat, kui alguses näib, see aspekt on tema jaoks siiski üsna muretu: Ma ju ütlesin juba: mis tähtsust on modelli reaalsel ajaloolisel juhusel! Kui ometigi müüdi äratabamise aste – ja ükspäinis see – määrab kõik! (lk 59) ning: Oh, Kristus, kui tema tõesti kuskilt sealt taevastest selle loo peale alla peaks vaatama, annab selle mulle ometigi naeratades andeks! (lk 58).

Krossi Kölerit vaevab pigem see, et tekkinud olukorda saab ära kasutada võimuvõitluses eestlaste vastu (eestlane, kes Kristuseks valiti, n­ö esimene juhuslik valik, on oma rahva reetur, kadakasakslane ja siga igatepidi ning ka Köler kui eestlane on sisse kukkunud, rumal olnud), ning eelkõige – mida arvavad TEISED, kui sellest loost teada saadakse. Poliitika Köleri ajal aga tähendas vene võimu ja keisrit. Ehk nagu kirjutas Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osas: “Aga mina mõtlen sagedasti taevast ja põrgust,” jätkas Ramilda. “Mina mõtlen, et Köler saab tingimata taeva, sest ta on nii ilusad Jeesuse pildid maalinud, sellepärast ei lase Õnnistegija teda põrgu minna. Ja tead, armas tädi, mis ma veel mõtlen. Köler elas Peterburis, keiser elab ka Peterburis, ja kui tema taeva saab, siis saab ehk Köler ka. Ja mina ei usu mitte, et armas Jumal laseks vene keisri põrgu minna. Sest milleks siis keisriks, kui ikkagi põrgu kuradi kätte.”
“Jäta juba kord oma targutused ja mine,” ütles pr. Malmberg. “Ära võta keisri nime oma suhu, sest papa ütleb, et keiser on poliitika ja poliitikast ei pea rääkima.”
“Papal on ju kõik poliitika ja millestki ei tohi rääkida,” vastas Ramilda. “Tema meelest on taevas ja põrgu ka poliitika ja sellepärast ei tohi ma temalt kunagi küsida, kas Köler saab taeva või läheb põrgu.”
“Ei, armas laps, kui Köler läheb põrgu, siis pole sest midagi, las ta aga läheb; aga kui keiser läheb põrgu, siis see on poliitika,” seletas pr. Malmberg.
“Aga kui keiser läheb taeva, kas siis on ka poliitika?” küsis Ramilda.

“Ei, siis ei ole poliitika, sest nagu sa ise, armas laps, ütlesid, suure Venemaa keiser ei võigi mujale minna, kui aga ainult taeva...”

“Nii et kui armas Jumal äkki võtaks ja paneks keisri põrgu, siis poleks see muud kui puht poliitika,” ütles Ramilda .

Selles lõigus sidus Tammsaare Köleri otseselt keisri ja suure Venemaaga. Ning kuna jutustuse lõpus jääb Köler n­ö puhtaks ega lähe kompromissile Gernetiga vaieldes või ennast õigustama hakates, jääb Köler tegelikult kompromissituks. See, milliseid transformatsioone tema hingeseisundid on eelnevalt läbinud, millised olekud on leidnud tema enese usk, on eraldi teema.

Kuid Köleriga sarnaselt oli ka tema kujutaja, Kross, seotud Venemaaga, küll mitte enam keisriga, vaid Nõukogude Liiduga. Ja tegelikult ei olegi Kristuse kujutamist julma kupja järgi põhjust nimetada Köleri kompromissiks, vaid hoopis Krossi kompromissiks ja nimelt: Villemi kuju on lugeja jaoks Gerneti kirja läbi võimalikult negatiivseks maalitud. Tegelikkuses teda nii kurjaks ei hinnatud, Kaarli kogudus on tema hauale isegi hauaplaadi pannud. Nõukogude võimu suhtumine religiooni on aga meile kõigile teada. Kas ei läinud hoopis Kross omamoodi kompromissile ettenähtud formaati jäädes ning mõisavalitseja Villemi kuju kaudu kristlust orjuse ning Kristust kupjana kujutades? Kross on kirjutanud kirjanikutöö kohta: “Meilt nõutakse kompromissitust. Meilt söandatakse seda nõuda?! Ja samal ajal nõutakse, et me kirjutaksime raamatuid – teades tsensuuri olemasolu?!” Niisiis vastab Kross oma sõnadega isegi, et kompromissitust tema loomingus ei ole, kompromiss on aga Masingu essee valguses tegelikult mitte koostöö, vaid allaandmine teise ideoloogiale.


KIRIKUTEENIJA MARI SAGUR
Mari Saguriga vestelnud Indrek Vaino

Kuidas oled sattunud tööle Kaarli kogudusse?

Minu staaz Kaarli koguduse kirikuteenijana on küll üsna lühike - olen selles ametis olnud vaid kaheksa kuud. Selle aja jooksul olen õppinud ametit ja harjunud oma tööülesannetega.

Kuidas ma seda tööd tegema sattusin? Eelmise aasta sügisel tegid piiskop Einar Soone ja abiõpetaja Jaak Aus mulle tööpakkumise, sest kirikumees Jaanus Ruisole oli vaja abilist - suures koguduses on ju üsna keeruline selle tööga üksinda toime tulla. Ja arvatavasti oskasid nad mind leida just seetõttu, et tegin koguduses kolm aastat vabatahtlikuna lastetööd, olin pühapäevakooliõpetaja. Ja ühtlasi õpin ka teoloogiat Usuteaduse Instituudis. Ja kuna ma arvan, et teoloogiat õppiv inimene võiks olla seotud oma koguduse ja kirikutööga üldse, siis ei mõtisklenud ma selle tööpakkumise üle kuigi pikalt.

Kaarli koguduse liige olen aga 2000. aasta kevadest, siis sain oma leeriõnnistuse.

Aga miks ma tulin just Kaarli leerikooli? Ausalt öeldes ei tulnud mulle pähegi, et võiksin ka mõnda teise kogudusse minna. Minu emapoolse suguvõsa liikmed on läbi aegade olnud just Kaarli koguduses ja siin on ristitud, leeritatud, laulatatud meid mitmete põlvkondade jooksul. Tean, et meie suguseltsis on olnud ka üks Kaarli kiriku vöörmünder. Ja sellele on väga armas mõelda, et juba minu vanavanaema on sada aastat tagasi armsaks pidanud seda kirikut ja kogudust ning põlvitanud sel samal altarikaarel, et vastu võtta armulauda. Minu jaoks on oluline järjepidevus ning side erinevate põlvkondade ja koguduseliikmete vahel.

Millised on Sinu töökohustused Kaarli koguduses?

Kirikuteenija on see, kes enne jumalateenistusi, ametitalitusi, kontserte saabub esimesena kirikusse ja lahkub sealt viimasena. Jälgib, et kirik oleks puhas ja korras, seab valmis jumalateenistuste ja talituste läbiviimiseks vajalikud asjad, suhtleb koguduseliikmetega.

Sündmuste vähesuse üle Kaarli kirikus just kurta ei saa. Igapühapäevase kirikuskäijana ei tulnud ma ausalt öeldes selle pealegi, et ka nädala sees kirikus nii palju toimub – laulatused ja matused, kontsertide proovid jms. Loomulikult oleneb see suuresti sellest, mis periood kirikuaastast just parasjagu käes on. Kahtlemata on kõige rohkem tööd jõulude ajal. Eelmisel aastal nägin esmakordselt, mis tähendab jõuluaeg kiriku töötegijatele. Need paar nädalat detsembrikuus on pehmelt öeldes pingelised.

Maist augustini on palju laulatusi - täiesti tavaline on, et nädalalõppudel on paar-kolm laulatust päevas, on ka päevi, mil neid on neli-viis tükki järjest.

Kirikuteenija amet on teinud mind vastupidavamaks, julgemaks, konkreetsemaks. See töö on pannud hindama neid inimesi, kes tunnevad hästi kella ja on täpsed ning ka neid, kes lahkuvad kirikust nii, et ei jäta enese järelt midagi laokile ja vedelema.

Mis annab jõudu seda tööd teha?

Palve. Ja soov anda osa endast, oma jõust ja oskustest kirikutöösse.

Kuidas oled jõudnud teoloogiaõpinguteni?

Otsus minna õppima Usuteaduse Instituuti tuli kuidagi väga loomulikult ja valutult. Ühel hetkel oli minus lihtsalt see kindel teadmine, et see on rada, mida pidi astuda. Ja seda kindlat teadmist endas ma usaldan. Ma tean, et selle taga on Jumala juhtimine ja siiani on mind küll hoitud ja kaitstud ning läbi aidatud olukordadest, mis esialgu tunduvad üsna keerulised ning võimatud.

Millest leiad vaimukosutust?

Kõige kosutavamad on minu jaoks need hetked, mis saan veeta suvekodus Lohusalus. Seal saan ma end koguda ja laadida – tegeleda oma lilledega (olen algaja roosikasvataja), teha matka ümber Lohusalu poolsaare, istuda lihtsalt mere ääres. Tore on mitte kiirustada. Lohusallu võtan kaasa need kõige huvitavamad raamatud, maiuspalaks. Õpingutega seoses tuleb läbi töötada suur hulk kirjandust, sageli avastan enese jaoks mõne sellise raamatu, mille jaoks ei ole eksamiteks valmistudes aega.


HAARATES JUMALA LÕPMATUSE JÄRELE. Kaarli koguduse õpetajast, eesti teoloogist Kaide Rätsepast
Jaan Lahe

Vaimne inimene käsitab kõike, ent teda ennast ei suuda käsitada keegi. 1Kr 2:15

Uku Masing on öelnud, et kuigi maailm, milles me elame, on üks, ei ela kõik inimesed ometi samas maailmas. See meie suurima teoloogi tõdemus peab eriti paika nende inimeste puhul, kes erinevad enamusest selle poolest, et nad ei suuda leppida konventsionaalsete tõdedega (olgu need siis usulised, filosoofilised või teaduslikud). Nad tahavad tungida asjade pealispinna taga peituvasse olemusse, mis asub sügavamal argitõeluse tasandist. Selliseid inimesi pole teised, kelle eesmärgiks on vaid silmaga nähtavad ja käega katsutavad sihid, kunagi mõistnud, neid on peetud veidrikeks ja eluvõõrasteks. Neid endid ei ole aga see suhtumine tavaliselt heidutanud, sest nad on olnud kindlad, et tee, mida nad käivad, on õige ning et see teine ja sügavam tõeluse tasand, mida nemad püüdlevad, on taotlemist väärt. Tavaliselt nimetame selliseid inimesi müstikuteks, aga nimetus pole oluline – tähtis on vaid teadmine, et meie keskel on olnud (ja on) inimesi, kelle ülim siht on tõusta kõrgemale argitõelusest, taibata asjade varjatud olemust ja haarata Jumala lõpmatuse järele. Võib-olla ei ole inimesel üldse võimalik selleni küündida ning kõik kogemused ja väited, et ollakse seda kogenud, on vaid vaga enesepettus. Kuid üks on selge – viimses mõttes on väärt taotlemist vaid see, mis asub võimalikkuse piiridel. Üksnes selle püüdlemine aitab inimesel olla elusam ja avatum ning tõstab ta kõrgemale tema poolikusest ja piiratusest – vähemalt hetkedel, mil see taotlus on intensiivseim. Nendel hetkedel on inimene midagi enamat, kui ta oleks muidu, ja ta taipab, et tema (ja kogu inimkonna) eesmärk ei tohikski olla midagi muud, kui saada millekski enamaks, kui ollakse praegu. Müstiku jaoks on see ainus väärikas siht, mille poole inimene ja inimkond peaksid pürgima.

Üks selline müstik oli Kaide Rätsep. Nooremale põlvkonnale on ta pea tundmatu. Ma isiklikult Kaide Rätsepat ei tundnud, sest tulin kirikusse ajal, mil Rätsep oli just loobunud kirikutööst. Tunnen teda aga tema kirjatööde põhjal ning inimeste kaudu, kes teda isiklikult tundsid. See ring ei ole kuigi suur ja erinevalt Uku Masingust ei tekkinud Rätsepa ümber ka kindlat õpilasteringi. Ometi väärib Kaide Rätsep kui teoloog laiemat tutvustamist, sest ta on kirjutanud palju ning eesti usuteadlaste hulgas on ta olnud vaieldamatult üks omanäolisemaid.

Kaide Rätsep sündis 15. mail 1926. aastal Tallinnas. Tema isa Eduard Rätsep ja ema Anette Rätsep (neiuna Vikat) olid teenistujad. Kaide oli pere ainus laps. Nagu enamik tollaseid eesti perekondi, nii kuulus ka Rätsepa perekond Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikusse. Kaide Rätsep õppis Tallinna Inglise Kolledžis (hilisemas Tallinna IX Keskkoolis), kus omandas hea inglise keele oskuse, mis lõi talle suurepärased eeldused tulevaseks teadustööks. Rätsepate kodu oli erakordselt muusikalembene: isa mängis viiulit, ema laulis. Esimesed viiulitunnid sai Kaide Rätsep oma isalt ning viiulimäng jäi talle (lugemise kõrval) meelisharrastuseks terveks eluks.

Pärast kooli lõpetamist (1945) asus Kaide Rätsep õppima Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda, kuid ei teinud seda mitte huvist majanduse vastu ega ka soovist omandada praktilist eriala, vaid seepärast, et ta tahtis lihtsalt edasi õppida. Kuid õpingute ajal jõudis Rätsep veendumusele, et majandus ei ole tema ala ning jättis oma õpingud TPI-s pooleli. Juba kooliajal olid tal tekkinud humanitaarsed huvid – ta õppis võõrkeeli ja luges palju, sealhulgas ka ilukirjandust. Eriliseks armastuseks oli inglise kirjandus, mida ta luges originaalis. Õpingute ajal TPI-s oli lisandunud sellele veel huvi filosoofia vastu ning pärast tutvumist “protestantlise liikumise” ühe eestvedaja, Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Voldemar Kuljusega (1898–1979) hakkas teda huvitama ka teoloogia. Õpetaja Kuljuse soovitusel alustas Rätsep 1947. aastal õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis. Samal aastal alustas ta ka praktilist kirikutööd – esialgu jutlustajana Lihula koguduses, ent 1948. aastal, kui punavõimud arreteerisid Tallinna Peeteli koguduse õpetaja magister Adolf Horni 1 , määrati Rätsep jutlustajana tööle tollesse kogudusse ning juba sama aasta lõpul ordineeriti ta Peeteli koguduse juhatuse ettepanekul aseõpetajaks, sest kogudus vajas hädasti oma vaimulikku.

Kaide Rätsepa astumine kiriku teenistusse kasvas loomulikult välja tema teoloogiaõpingutest. Normaalsetes oludes oleks see toimunud vaid hiljem, pärast stuudiumi lõpetamist, ent Eestis valitses juba alates sõjast suur kirikuõpetajate puudus 2 . Et leevendada olukorda, lõi Piiskoplik Nõukogu 1945. a aseõpetaja ameti, millesse ordineeriti ilma kõrgema teoloogilise hariduseta inimesi. Nad said endale aga sisuliselt kõik õpetaja õigused 3 .

Aeg, mil Kaide Rätsep Peeteli koguduse üle võttis, oli kogudusele erakordselt raske, paljud koguduseliikmed olid küüditatud Siberisse. Kirikuhoone seisukord ei olnud hea ning nõukogude võim üritas ärastada koguduse hooneid. Rasketest oludest hoolimata oli aga tollane koguduseelu suhteliselt aktiivne: leerid olid küllaltki suured, palju oli ametitalitusi, sh koduseid ametitalitusi. Viimastega seoses tuli Kaide Rätsepal teha palju kodukülastusi.

Enamik aseõpetajaid jätkas koguduse teenimise kõrvalt teoloogiaõpinguid ning see venitas nende haridustee pikaks, kuid Kaide Rätsep suutis oma õpingud edukalt lõpetada peaaegu nominaalajaga (see oli tollal viis aastat) – ta sai diplomi juba 1952. a. Kogu oma õpingute aja teenis Kaide Rätsep Peeteli kogudust ja kuigi ta oli stuudiumi ajal pühendunud teadustööle, ei saa talle keegi ette heita, et selle pärast oleks kannatanud koguduse teenimine. Vastupidi – kõik, kes Rätsepat kui Peeteli koguduse õpetajat mäletavad, teavad meenutada, et ta tegi oma tööd südamega ja äärmise kohusetundega. Jutlused ja kõned olid põhjalikult ette valmistatud ning ta leidis alati aega inimeste jaoks, kes tema kui vaimuliku poole pöördusid. See sümbioos vaimsest põhjalikkusest ja kohusetundest iseloomustas Kaide Rätsepat kogu elu, mis oli pühendatud kolmele asjale: perekonnale (1946. aastal abiellus Rätsep Enid-Margaret Russowiga ning juba järgmisel aastal sündis sellest abielust tütar Anne; Enid-Margaret Rätsep suri 12. juunil 2005. aastal), kogudusetööle ja teadusele.

1954. a määras kirikuvalitsus Kaide Rätsepa Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetajaks (II pihtkonna õpetajaks sai hilisem peapiiskop Edgar Hark). Rätsepal ei olnud kerge lahkuda Peeteli kogudusest, mis oli talle omaseks saanud, ja ka kogudusel oli raske lahkuda oma armastatud õpetajast. Suure koguduse õpetajaks saamine tähendas ka automaatselt töökoormuse kasvu, kuid hea töökorraldus ning väga hea koostöö Edgar Hargiga jätsid Rätsepale Kaarli koguduse teenimise kõrvalt aega ja jõudu ka teadustööks.

Õpingute ajal Usuteaduse Instituudis oli Rätsep spetsialiseerunud Uue Testamendi teadusele. Oma diplomitöö oli ta kirjutanud 1. Peetruse kirja autorsuse küsimusest. Õpingute ajal instituudis oli Rätsep tutvunud aga Uku Masinguga ning saanud tema õpilaseks. Sellel õpetaja-õpilase suhtel oli suur mõju nii Rätsepa edasisele uurimisteemade valikule kui ka kogu tema teoloogilisele mõtlemisele. Rätsepat hakkas Masingu mõjul huvitama Tooma kirjandus, millest ta kavatses kirjutada magistritöögi. 4 Tooma kirjanduse uurimisele pühendas Masing suurema osa oma elust.

Tooma kirjanduseks nimetatakse varakristlikke tekste, milles on oluline tegelane apostel Toomas (üks Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist, kellest on juttu Mt 10, 3; Mk 3, 18; Lk 6, 15; Jh 11, 16; 14, 5; 20, 24. 26. 27. 28; 21, 2) või mille autorsus omistatakse tollele apostlile. 5 Kuulsaim neist tekstidest oli ja on Tooma evangeelium 6 – vahetult pärast II maailmasõda Ülem-Egiptusest Nag Hammadi lähedalt leitud koptikeelne Jeesuse sõnade kogumik, mille olemasolust oldi küll teadlikud kirikuisade teadete põhjal, kuid mis ise oli kuni avastamiseni tundmatu. Osa Tooma evangeeliumis leiduvatest Jeesuse ütlustest ehk logionidest oli tuntud varasemate Egiptusest leitud käsikirjade (nn Oxyrhynchose papüürused 7 ) ja kirikuisade tsitaatide põhjal, teine osa langeb kokku kanoonilistes evangeeliumides leiduvate Jeesuse ütlustega, kuid on säilinud tavapärasest mõnevõrra erinevas sõnastuses, kolmas osa Tooma evangeeliumi Jeesuse ütlusi oli aga kuni evangeeliumi avastamiseni täiesti tundmatud. Sellel mitmekesist ainest sisaldaval teosel, mis on tekkinud ilmselt 2. sajandil Ida-Süürias (kus apostel Toomas oli tähtis), on kokkupuutepunkte gnoosisega 8 , kuid kokkuutepunkte on tal ka apostel Tooma India-retke kirjeldava Tooma tegude raamatuga 9 ning Nag Hammadist leitud “(Atleet) 10 Tooma raamatuga”. 11 Vaimulaadilt lähedasteks neile teostele luges Uku Masing ka Johannese evangeeliumi 12 ja Saalomoni oode 13 ning ta väitis, et kõik need teosed pärinevad ühest kindlast algkristluse ringkonnast. Selle ringkonna vaimulaadi on Masing iseloomustanud kui müstilist või ekstaatilist. 14 Seda varakristluse suunda nimetaski Masing Toomakristluseks. Ta väitis, et Toomakristlus oli Jeruusalemma juudikristluse 15 ning Pauluse poolt esindatava “paganakristluse” kõrval kolmas algkristluse suund. Masing oletas, et tänapäeva India “toomakristlased” on antiikaegsete toomakristlaste järeltulijad. See hüpotees tugineb Tooma tegude raamatule, mille kohaselt apostel Toomas misjoneeris Indias. Ka India “toomakristlased” pidasid (ja peavad) apostel Toomast oma kiriku rajajaks ning ristiusu toojaks Indiasse.

Uku Masing leidis Tooma kirjandusest palju paralleele budismiga. Masing nägi üldse palju sarnasusi budismi ja ristiusu vahel 16 , kuid Tooma kirjanduse peateose, Tooma evangeeliumi kohta arvab ta, et see on antoloogia ühest vanast, kaduma läinud evangeeliumist, mis olevat sarnanenud praeguse Johannese evangeeliumiga. Masingu arvates kasutas apostel Toomas Indias olles seda evangeeliumi budistide misjoneerimiseks. Toomas olevat tahtnud väljendada kristlikku sõnumit budistidele arusaadavas “keeles” ja seepärast meenutavatki paljud evangeeliumis leiduvad mõtted budistlikke seisukohti.

Kaide Rätsep võttis oma õpetaja seisukohad Tooma kirjanduse kohta omaks. Neid seisukohti on ta väljendanud oma Uku Masinguga koos kirjutatud artiklis “Algjohannesest”, milles nad üritavad rekonstrueerida apostel Toomal Indias kaasas olnud “misjonievangeeliumi”. Masing ja Rätsep peavad seda evangeeliumi praeguse Johannese evangeeliumi algkujuks. Sama teemat käsitleb Rätsep hiljem ka oma kirjutises “Budhistlik-gnostilistest evangeeliumidest”, mis ilmus Uku Masingu mälestuskogumikus 1986. aastal.

Nagu Uku Masing nii liikus ka Kaide Rätsep teaduses mööda sissetallamata radu. Mõlemad teadlased olid sellest ise hästi teadlikud, kuid nad ei lasknud end heidutada. Igasugune konformism oli neile mõlemale sügavalt võõras ja vastumeelne. Pole siis ime, et ka Tooma kirjandust puudutavates küsimustes lahknevad Masingu ja Rätsepa seisukohad enamuse omadest ning neile mõlemale oli iseloomulik ka oma seisukohti enamuse omadele vastandada. Et Johannese evangeeliumi on redigeeritud, on kindel – seda on näha juba evangeeliumi kahekordsest lõpust (20, 30; 21, 25). Ka seisukohta, et redigeerija(d) on püüdnud lähendada neljanda evangeeliumi mõneti eripärast teoloogiat algkristluses laiemalt levinud arusaamadele (näiteks futuurse eshatoloogia sisseviimisega presentse eshatoloogia kõrvale), jagavad tänapäeval paljud eksegeedid 17 , kuid Tooma evangeeliumi Jeesuse ütluste kuuluvust Johannese evangeeliumi juurde ei ole peale Masingu ja Rätsepa väitnud ükski Tooma evangeeliumi uurija. Apostel Tooma Indias-käigu küsimuses lahknevad uurijate seisukohad samuti. Osa teadlasi oletab, et tegemist on pelgalt misjonilegendiga, mille ajalooliseks taustaks olevat Süüria kiriku misjonitegevus Põhja-Indias, teised peavad seda sündmust aga võimalikuks, kuna India ja Rooma riigi vahel 1. ja 2. sajandil eksisteerinud tihedad kaubandussidemed on nüüdseks ka arheoloogiliselt tõendatud. Nagu Masing ja Rätsep, nii ei pea ka valdav enamik uurijaid Tooma evangeeliumi gnostiliseks teoseks, kuid samas on ka väljaspool kahtlust, et evangeeliumi on gnostiliselt redigeeritud ja et Tooma evangeelium oli kasutusel ka gnostikute ringides. Erinevalt Masingust ja Rätsepast ei pea aga ükski teadlane evangeeliumi apostel Toomalt endalt pärinevaks, vaid tema nime all kirjutatuks. 18 Ei ole ka tõestatud, et algkristlusel oleks olnud otseseid kontakte budismiga, nagu seda väitsid Masing ja Rätsep. 19 Nende kahe religiooni omavaheliste sarnasuste seletamiseks piisab täielikult tõsiasjast, et mõlemad kuuluvad fenomenoloogiliselt ühte ja samasse usunditüüpi – nad on lunastususundid, st usundid, mille sihiks on vabanemine millestki/millekski. Kuid tavapärastest seisukohtadest erinesid Kaide Rätsepa vaated mitte ainult Tooma kirjandusega seotud küsimustes, vaid ka teistes uurimisvaldkondades. Selle lühikese artikli raames ei ole aga võimalik käsitleda kõiki Rätsepa uurimisteemasid.

1958. a sai Rätsepale (kes oli tollal juba Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi õppejõud) 20 osaks erakordne võimalus – ta sai stipendiumi, et minna õppima Oxfordi Ülikooli. Järgnevad kolm aastat viibiski Kaide Rätsep Inglismaal, kus ta uuris gnoosist ja varakristlikku kirjandust ning kaitses väitekirja Toomakirjandusest, mille eest talle omistati teaduskraad Bachelor of Literatur (kirjanduse bakalaureus). Kui Rätsep 1961. aastal Eestisse tagasi pöördus, jätkas ta teenimist Kaarli koguduses ning paralleelselt sellega ka õppejõutööd UI-s. Ta pidas loenguid Rooma kirja eksegeesist ja eksistentsialismist Uues Testamendis ning seminare Tooma evangeeliumist.

Paljud, kes Kaide Rätsepat mäletavad, on öelnud, et alates oma Inglismaalt tagasitulekust olevat ta olnud hoopis teistsugune – äärmiselt reserveeritud ja kinnine. Sellisena on iseloomustanud teda pea kõik toonased UI üliõpilased, kes kuulasid tema loenguid. Mitte keegi ei tea, millest oli tingitud Rätsepa taoline muutus, kuid igal juhul oli see olnud silmatorkav. Ta olevat tulnud kohale täpselt loengu alguseks ja lahkunud vahetult loengu lõpus ning vältinud suhtlemist üliõpilastega väljaspool loenguid ja eksameid.

Juba lapsepõlves oli Kaide Rätsep olnud nõrga tervisega. Alates Peeteli koguduse teenimisest oli ta vahelduva eduga võidelnud raske haigusega, mis ta viimaks 1983. aastal kirikutöölt lahkuma sundis. Ta oli mees, kes oli puutunud palju kokku kannatustega ja kindlasti jättis see asjaolu oma jälje ka tema maailmatunnetusse. Kuna kirikutöö oli olnud Kaide Rätsepa jaoks väga oluline, siis oli tal raske sellest loobuda. Kuid teoloogilist uurimistööd jätkas ta ka kodus voodihaigena ning seda isegi siis, kui ta enam ise kirjutada ei suutnud – ta dikteeris oma artikleid abikaasale, kes need kirja pani. Kaide Rätsep lahkus siit maailmast 22. aprillil 1994 ning maeti 29. aprillil Rahumäe kalmistule. Erinevalt tema õpetajast Uku Masingust ei tekkinud talle oma jüngerkonda, kuid tema kirjutised on ilmunud EELK Usuteaduse Instituudi Toimetistes kahes kogumikus: “ Studia Ecclesiastica Orientalia ” (1986) ning “Töid eksegeetika ja kirikuloo alalt” (1990). Ka mitmetes EELK aastaraamatutes ning käsikirjalisteks jäänud UI õppejõudude juubeliteks ja surma-aastapäevadeks koostatud kogumikes on ilmunud tema kirjutisi. Kahtlemata vääriksid aga Rätsepa kirjutised avaldamist eraldi raamatuna.

Nagu öeldud, ei ole ma tundnud Kaide Rätsepat isiklikult. Kuid kõige selle põhjal, mida olen temast kuulnud, ning osaliselt ka tema kirjutiste põhjal on mul tekkinud pilt Rätsepast kui vaimselt väga üksildasest inimesest, kui suurest üksiklasest. Kindlasti ei olnud ta üksi inimlikus mõttes – tema kõrval olid tema koguduste liikmed ja tema armastav abikaasa, kuid teadlasena, kelle seisukohad erinesid enamuse omadest, ja inimesena, kes taotles argisest täiesti erinevat tõelust (ja ma olen veendunud, et nagu Uku Masing, nii taotles seda ka Kaide Rätsep), ta lihtsalt pidi olema üksik. Suurte vaimulike isiksuste, eriti müstikute hulgas on olnud selliseid üksiklasi palju ning Tooma evangeeliumis, mis Rätsepa meelest kuulub müstilise kirjanduse hulka, ütleb Jeesus: “Õndsad on üksiklased” (logion 49). Meil ei ole küll mingeid kirjeldusi Rätsepa isiklikest müstilistest kogemustest, kuid tema tekste lugedes olen tabanud end ikka ja jälle mõttelt, et see, mis teda müstikale lähendas, ei olnud pelgalt intellektuaalne või teaduslik huvi, vaid teatud hingesugulus müstikutega. Nagu Uku Masing nii nägi ilmselt ka Kaide Rätsep müstikas teed, mis viib inimese välja tavatõelusest ja vabastab ta tema “tervemõistusliku mina” piiratusest. 21 Kuid need, kes sammuvad seda teed, on “võõrad sellele maailmale” ja seepärast ka üksi “selles maailmas” ehk tõeluses. Nende kohta kehtib see, mis Paulus (kes ka oli Rätsepa meelest müstik 22 ) on öelnud vaimuliku/vaimse inimese kohta: ta käsitab kõike, kuid teda ennast ei suuda käsitada keegi. See kehtib ka Kaide Rätsepa kohta: uurides meist ajas ja ruumis kaugeid kultuure ja usundeid, ulatus tema pilk kaugele aegade taha, jah, enamgi veel – ulatus koguni väljapoole aega ja ruumi ning nähtava maailma piiride taha, kuid ta ise jäi paljudele mõistetamatuks. Mõistetamatu on ta ilmselt paljudele ka tänapäeval, kuid mitte neile, kelle sihiks on Jumal ja “teine maailm”.

1 Adolf Horn oli mõned aastad ka Usuteaduse Instituudi üldkirikuloo ja patristika õppejõud.
2 K. Veemi andmetel põgenes 1944. a Eestist läände 72 vaimulikku, 12 usuteaduse kandidaati ja usuteaduse üliõpilast (K. Veem, Eesti Vaba Rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm, Eesti Vaimulik Raamat 1988, 336).
3 R. Altnurme, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944-1949, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2001, 79.
4 Magistritöö sai valmis, kuid jäi kaitsmata tööle osaks saanud kriitika tõttu. Ilmselt ei olnud Rätsepa ebakonventsionaalsed teaduslikud seisukohad osa UI õppenõukogu liikmete poolt aktsepteeritavad.
5 Tooma kirjanduse kohta vt minu eessõna peatselt ilmuvale Uku Masingu Tooma evangeeliumi tõlkele (Johannes Esto Ühingu väljaanne, Tartu 2004).
6 Tooma evangeeliumi eestikeelne tõlge (tõlkija Uku Masing) on avaldatud väljaandes Studia Ecclesiastica Orientalia . EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised II/2, Tallinn 1986, 36–82 ning ilmub peatselt uuesti Johannes Esto Ühingu väljaandel.
7 19. saj lõpul Kesk-Egiptusest Oxyrhynchosest /leitud kreekakeelsed papüürused, mis sisaldavad Jeesuse sõnu.
8 Gnoosise kohta vt minu artiklit gnoosise defineerimisest Jaan Kiiviti pühendusteoses “Kristuse täisea mõõtu mööda” ning minu raamatut “Gnoosis ja algkristlus” (2., parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, “Kodutrükk” 2004).
9 See teos kuulub apokrüüfsete apostlite tegude raamatute hulka ja pärineb 3. sajandist.
10 Atleetideks nimetati varases (eriti süüria) kristluses silmapaistvaid askeete.
11 See kristlik-gnostiline askeesi propageeriv teos pärineb 2. sajandist või 3. sajandi esimesest poolest.
12 Sealgi on Toomas oluline ning Johannesel on Tooma evangeeliumiga sarnaseid jooni (vt minu sissejuhatust Uku Masingu Tooma evangeeliumi tõlkele). Uku Masing ja Kaide Rätsep olid veendunud, et praegune Johannese evangeelium on “ortodoksne töötlus” palju vanemast Algjohannese evangeeliumist, mis olevat olnud väga lähedane budismile ja tõenäoliselt mõeldudki budistide misjoneerimiseks (vt Kaide Rätsep, Uku Masing, Algjohannesest ning Kaide Rätsep, Budhistlik-gnostilistest evangeeliumidest).
13 Kogumik 2. sajandist pärinevaid süüriakeelseid varakristlikke hümne.
14 Masing ütleb, et Tooma kirjandust võib nimetada niihästi gnostiliseks kui ka ekstaatiliseks, kuid ei piisa ühestki säärasest iseloomustusest. Ta kirjutab: “See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid “uues maailmas”, sest nad ise olid saanud uueks. Nad olid vabad, vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. /– – –/ Need kristlased olid saanud vabadeks inimesteks, sest nad olid tunnetanud, et tema, Jeesus ja inimene, oli ühtlasi Jumal. Tema lunastas nad paratamatusest jääda oletatud paratamatuse orjadeks, sest temas ja tema läbi on võimatu saanud võimalikuks” (Uku Masing, Usklik Toomas. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne. Tallinn 1984, 25).
15 Selle peaesindajateks peab Masing Peetrust ja Jaakobust.
16 Neid käsitles ta oma loengutes, mis on ilmunud ka raamatuna (vt Uku Masing, Budismist. Tartu “Ilmamaa” 1995). Selle loengukursuse alguses ütles Masing: “Pääle taoismi on budism ainus usund, millest kristlasel maksab mõtelda. Pole tähtis, kuitahes palju ta erineb või ei erine. Olulisim on see, et ta terminoloogia täieline erinevus natukene avab kassipoeginimese kinnisi silmi. Esialgu arvab, et on tegemist lausa muuga. Siis hakkab kahtlema, kas inimesest ja elust üldse on võimalik nõnda kõnelda inimkonnas, et üks kirjeldus ei oleks enam mingis mõttes teise projektsioon mistahes, olgu nurgalt või kõveruselt erinevale pinnale” (op. cit., 7).
17 Probleemi kohta vt nt E. Lohse, Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 1994, 143 jj.
18 Nii nagu näiteks Kolossa kiri, Efesose kiri ja pastoraalkirjad on kirjutatud Pauluse nime all, kuid ei pärine kindlasti apostlilt endalt.
19 Viimane väidab seda veel ka artiklis “Ainult üks tõeline müstitsium” (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne. Tallinn 1987, 41).
20 UI õppejõuna oli Rätsep tegutsenud juba 1952. aastast, st alates Instituudi lõpetamisest.
21 Vt Kaide Rätsep, Ainult üks tõeline müstitsium. EELK 1987, 40 jj.
22 Kaide Rätsep, op. cit., 40.


EELK KIRIKUPÄEV JA VAIMULIK LAULUPIDU 10.-12. JUUNIL 2005 TARTUS. Kuidas Tartu laulupidu seestpoolt paistis?
Kaie Tanner

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et allakirjutanu oli Tartu laulupeol üsna tavaline korralduskomisjoni liige, kes pealegi teiste tööga natuke hiljem liitus ja kellel ka väga kindlaid ülesandeid polnud. Ametinimetus – kunstilise juhi assistent – tekkis alles laulupeo käigus. Nii et selline väiksemat sorti mutter.

Tegelased (kes selles loos esinevad; tegelikult oli neid palju rohkem!):

Elo Süld – peo projektijuht, kes tegi ja teadis sellest kõike
Heli Jürgenson – peo kunstiline juht, kes tegi peaaegu kõike
Priit Humal – peo reklaamijuht, kes tegi peaaegu kõike
Toomas Maarand – peo liikumisjuht, kes jõudis igale poole
Piret Rips – mängis süntesaatorit ja tegi valmis vajalikud saated
Alo Jaanivald - liigutas laulupeo helipuldis vajalikke nuppe
Kulvo Tamra – vastutas helivõimenduse, lavaehituse, piletimüügi ja kontrollimise ning telkide eest.


Kui me neljapäeva õhtul (ehk siis proovieelsel päeval) Pauluse kirikusse jõudsime, oli motivatsioonikoosolek juba alanud. See oli korraldajate viimane kokkusaamine enne pidu ning seisnes suuremalt jaolt tordisöömises (2 kilo, maasikatega!), mille käigus tulid järjest meelde veel tegemata asjad. Pauluse koguduse majas jooksid inimesed sisse-välja, pannes üles näitusi, misjonisaali, infopunkte ja kohvikut. Kirikupinke katsid dirigendirosettide, ümbrikkude, infolehtede, märkide ja lintide kuhjakesed, milles Elo ühes abilistega kiirelt korda lõi.

Leppisime kiiresti kokku, et rongkäigus tõrvikukandjatega on vaja kohtuda (kuhu minna, kus lauluväljakul seista, kuidas laulupeotuli põlema panna, kus tõrvikuid vahetada – sest üks kestab gaasi poolest 40 minutit, aga rongkäik kestab tunduvalt kauem), rääkisime kooride liikumise kava läbi (kust tulevad lavale naised, kust mehed, kust lapsed, kust orkester ja kuidas nad sealt minema lähevad) ja sõitsime siis Toomemäele, et rongkäiguks rivistumise plaan valmis joonistada. Meie tähendab siin siis Heli Jürgensoni , Toomas Maaranda ja allakirjutanut.

3000 inimese rivistamine 30 minuti jooksul pole sugugi kerge ülesanne. Toomas mõõtis kiriku küljed pikkade sammudega ära ja näitas rongkäigu suuna kätte, jäi veel üle ainult kõik numbrid kirja panna ja välja arvutada, mitu koori (kuuekaupa reas) ja mitu rida ühe kirikukülje peale mahub. Õnneks oli reklaamijuht Priit Humal meile kirikuümbruse plaani kaasa andnud ja sinna sai rivistusskeem üles joonistatud. Hurraa, homme see koorijuhtidele pihku ja igaüks teab, kuhu laupäeval minna!

Muide, nii Elo kui Priit näivad omavat võimet viibida mitmes kohas korraga. Väga vajalik omadus, arvestades, kui palju neil teha on. Söök, jook, majutus, vajalikud paberid, kaotatud ja leitud asjad (sh lapsed), supikatlad, WCd, sildid, skeemid… Loetelu jätkub lõpmatuseni. Priit ei kaota närve ka siis, kui mõnda stsenaariumi või nooti tuleb kümnendat korda juurde paljundada või süntesaatorit kolm korda laululavale ja sealt ära tassida. Heli tegeleb kõigi kunstiliste küsimustega ja elab kõik päevad ühes kohas ehk lauluväljakul, räägib see-eest kohati aga kolme telefoniga korraga. Kulvo Tamra hoiab lauluväljakul silma peal, teab kõike lavaehitusest pluss võimendussüsteemist ja ütleb, kuidas on. Sellise vaikse autoriteetse moega.

Reede hommik lauluväljakul algas loomulikult sellega, et keegi ei teadnud, kuhu minna. Ometi kulus Toomasel ja tema abilistel segaduse korrastamiseks väga vähe aega. Lapsed jooksid lavale alumistelt astmetelt, naiskoorid tagumistest käikudest, süntesaatorid jõudsid õigel ajal kohale ja süntesaatorimängija ehk Piret Rips ka täpselt 5 minutit enne proovi algust. Lastekoorilaulude seaded ehk saated flöödile, oboele, viiulile ja süntesaatorile tulid koos sellesama Piretiga, kes oli nendega kaks ööd vaeva näinud. Niisiis said dirigendid temalt kohapeal noodi ja nägid siis esmakordselt, mida nad täpselt juhatama peavad… aga probleemi ei valmistanud see kellelegi.

Lauljate reedene päev kestis laululaval hommikust õhtuni. Kes proovi, kes sööma. Mõned koorid andsid vahepeal omaenda kontserte, lapsed lustisid lastepäeval. Kummalisel kombel jätkus rahvast igale poole – ka õhtustele kontsertidele ja noortekohvikusse, ehkki kõigi füüsikaseaduste kohaselt pidanuksid inimesed ammu väsimusest pikali kukkuma. Aga isegi karaokelauljaid jätkus väga hiliste tundideni… või peaks juba ütlema „varaste tundideni”?

Reede õhtuks selgus, et kunstilise juhi assistendi ülesannete hulka kuulub ka helivõimenduspuldis istumine. Et ajada stsenaariumis näpuga järge ja öelda: solisti mikrofon välja, koorimikrofon sisse, nüüd läheb teadustus, nüüd läheb signatuur. Mis seal ikka, saame hakkama.

Laupäeva hommik algas dirigentide jaoks Põdra ja Jänese vastuvõtuga ehk peapiiskop Andres Põderi ja Tartu linnapea Laine Jänese poolt antud hommikusöögiga kell kaheksa. Lauljad olid veidi õnnelikumas seisus: nende hommikusöök kestis lauluväljakul kuni kella kümneni. Suuremjagu inimesi jõudis sinna juba rahvariietes, mida enne õhtut seljast ära ei saanudki. Sest peaproov algas kell kümme, sellele järgnes lõunasöök ja rongkäiguks rivistumine.

Teadustajad ehk Indrek Sammul ja Liina Olmaru , kelleta peaproov alata ei saanud, tulid paraku Moskva rongi pealt ja Moskva rong hilines. Seega ei alanud peaproov mitte kell 10, vaid 10.15, läks aga see-eest edukalt ja püsis graafikus. Iga laulja lahkus lavalt vajalikku rada mööda, autorite väljaplaksutamine tuli hästi välja (aga loomulikult, seda tuleb ikka harjutada ka) ja laulud õnnestusid. Isegi Tõnis Mägi poolt kirjutatud lugu, mis valmis nii umbes kaks nädalat enne laulupidu ja mida valikkoorid seetõttu õppisid kiirkorras.

Alo lükkab heebleid üles-alla: kord on juurde vaja üht, siis teist solisti; koori bassi rohkem kõlama ja sopranit vähemaks, orkestrit juurde ja maha… Aeg-ajalt tormab helipulti mõni dirigent omapoolsete märkustega, aga Alo pomiseb lõpuks: „Me ei võimenda dirigendipuldi, vaid publiku jaoks!” ja lõpetab kaebuste vastuvõtmise. Nojah, dirigendipult seisab lava ees ja see, mis sinna hästi ei kosta, kõlab publiku koha peal juba nii nagu peab.

Rongkäiguks rivistub 3000 inimest ümber Toomkiriku täpselt nii, nagu plaanil kirjas ning poole tunni pärast hakatakse liikuma. Sildi- ja lipukandjad on õigel kohal, puhkpilliorkester mängib, vahetustõrvik ootab õige tänavanurga peal ja linnarahvas viipab raja ääres. Nii nagu alati. Ja punkt kella viieks on lauljad laval reas.

Paraku selgub punkt kell viis ka, et kõige vajalikumate inimeste raadiosaatjate akud on tühjaks saanud ning nende vahetamine võtab mõne minuti aega. Seega algab kontsert kell 17.02 ja mõned kallihinnalised närvirakud võib jälle maha kanda.

Mitmeaastane töö ja needsamad kadunud närvirakud lähevad aga kontserdi käigus meelest ära, sest see on lihtsalt imeilus laulupeokontsert. Mis vägi ja jõud on küll kooslaulmises, et eestlane ilma selleta elada ei saa? Mis vägi ja jõud on neis inimestes, kes ikka ja jälle tulevad välja, et korraldada, aidata, laulda, mängida, juhatada ja teha veel tuhandet muud asja? Isegi vihma ei hakanud sadama (vaatamata meteoroloogide süngetele ennustustele) enne, kui Tõnis Mägi laulis eelviimast lugu: „Voolavad veed…”, aga siis ei seganud see enam kedagi. Seismisest valusaks jäänud jalad (helipuldis istuda ei saa) praegu ei loe, tühi kõht on hullem – sest ära lipsata pole sealt ka võimalik. Õnneks läheb Kulvo piletimüüki lõpetama ja toob tagasi tulles taldrikutäie pitsat. Neli tükki kaovad ühe ampsuga, maailma parim pitsa oli!

Tõnis Mägi „Palve” lõppedes peaks kustuma ka laulupeotuli, aga paraku ei kustu see mitte. Korraldajate raadiosaatjate eetris kõlab paras paanika, sest gaasikraani kinni keerama pidanud meistrimehed on teadmata suunas jalutama läinud ja peotuli ei saa ometigi põlema jääda. Õnneks läheb „Palve” kordamisele, mehed leitakse selle aja sees üles ja tuli kustub laulu lõpunootide ajal nagu vaja.

Rahvaste sõprus on kehva maiguga väljend, aga sisu jääb ikka ilusaks. Lauljaid Tartu laululaval ühendas üks mõistmine, üks muusika ja üks eesmärk, nagu ka korraldajaid. Nii rõõmsameelses ja sõbralikus õhkkonnas võiks töötada veel mitmekümne laulupeoga, ilma et ära väsiks.

„Andke meile vahetekste”, palusid õige mitmed kuulajad kontserdi jooksul. „Need on nii ilusad.” Olid jah ilusad, Anna Humala kirjutatud.

Ühega neist lõpetangi.

Ema punus lapse pikad juuksed patsi ja sidus valge juuksepaela kaunilt lehvi. Siis tõmbas ta triibulisele seelikule vöö kõvasti peale, silus linase pluusi kortse ja lausus: “Nüüd oled valmis, mu laps, võid minna!”

Ärevusest higine käsi kaaslase pihus, silme eest läbi jooksmas ja mällu jäädvustumas lugematuid pilte, nägusid, lõhnu, sõnu ja viise, läks laps oma esimesele laulupeole.

Triibulised, valged ja kirjud riideesemed, linane ja villane kangas, puukoorest punutud pastlad – mida kõike ta seal küll nägi.

Vihmane ja külm ilm, mudased märjad jalad,

soe, palav, higine ja näljane – see kõik käib laulupeo juurde.

Kiired, aeglased, võimsad ja õrnad, siirad ja südamlikud laulud – need kõik olid temagi suus.

Kui laulupidu läbi sai, kustus laulupeotuli ja laps tuli koju ema-isa juurde tagasi.

Aga ta tõi laulupeolt midagi koju kaasa – tule oma südames.

Tulid suured ja valjud tuuled, valas vihma ja tibutas, kulus aeg ja kulutas – aga tüdruku südames põles tuli ikka edasi ja pani vastu igale katsumusele.

Aastad läksid ja tüdrukust sai ema.

Ühel päeval punus ta lapse pikad juuksed patsi ja sidus valge juuksepaela kaunilt lehvi. Siis tõmbas ta triibulisele seelikule vöö kõvasti peale, silus linase pluusi kortse ja lausus: “Nüüd oled valmis, mu laps, võid minna!”


REMONTTÖÖD KIRIKUS JA KOGUDSEMAJAS
Sven Torpel

Suvised remonttööd kirikus jätkuvad projekti “Kiriku renessanss” raames ja sel aastal on põhitähelepanu katusel. Ka tänavu on linn remondiks eraldanud 500 000 krooni, kuid erinevalt eelmisest aastast, on seekord remondi tegemisel arvestatud koguduse ettepanekutega.

Linnalt saadav raha läheb katuse remondiks ja värvimiseks. Kogu katus vaadatakse üle, tehakse vajalikud plekitööd, näiteks vihmaveerennide parandused, samuti paigaldatakse katuseluugid ja lumetõkked. (Katuselt allavarisenud lumi ja jää on mõnel korral kahjustanud räästa alla pargitud autosid.) Remonditakse ka küljeuste ristid; neist Toompea-poolne on nii halvas seisus, et sõna otseses mõttes on iga hetk alla pudenemas. Ristid pärinevad kiriku valmimise ajast. Nüüd tuleb nende puitosa kohati välja vahetada ja katta uuesti plekiga.

Praegune plekk-katus pärineb aastast 1985, üle värvitud sai see 1987. aastal. Hõbedane katus ei ole mitte värvimata plekk, vaid see on kaetud alumiiniumvärviga, mis oli nõukogude ajal üks kõige odavamaid ja kättesaadavamaid värve. Vastavalt muinsuskaitse ettekirjutusele värvitakse katus nüüd roheliseks. Kiriku tornid on kaetud vaskplekiga, mis oksüdeerub lõpuks roheliseks, sarnaselt näiteks Oleviste kiriku torniga. Roheline katus on siis nendega ühte moodi. Millal katusetööd valmis saavad, sõltub paljuski ilmastikust.

Samuti liidetakse selle aasta jooksul kiriku signalisatsioonisüsteem Tuletõrje- ja Päästeameti häirekeskusega. Tulekahjuhäire korral sõidab tuletõrje meeskond kohe välja kiriku juurde.

Kirikuhoone tervikliku remondi projekteerimisettevalmistustööd venivad. On tekkinud palju vaidlusi muinsuskaitse ekspertide vahel ja kui nemad jõuaksid kokkuleppele, kuidas ja mida teha, siis ettevalmistustööd edeneksid ilmselt ka kiiremini. Tänaseni käib vaidlus akende väljavahetamise üle – milline on uute akende kavand ja missugune oli algne akende konstruktsioon. Väidetavalt on kiriku aknad muudetud kahekordseteks kahekümnendatel aastatel, siis kui mindi üle keskküttele. Ka ei olevat algne akende värv valge, sest kiriku valmimise ajal oleks sellise värvi kasutamine olnud kogudusele liiga kallis.

Ekspertidelt ootame ka tehnilist lahendust ja muinsuskaitselt selle projekti kinnitust kiriku eeskoja remondiks, mille minu hinnangul jõuaksime sel suvel ära teha. Põrandaplaadid on juba valmis ja nende eest ka tasutud. Nüüd on küsimus selles, kui palju säilitada vana krohvi, kuidas ümber ehitada eeskoja ja tulevaste stendide valgustus. Samuti oleme pidanud läbirääkimisi lisaraha saamiseks, et suur peauks restaureerida. Eeskoja remondi käigus avataks ka nn surnukambri osa ja eeskoda saaks avaram.

Jaanipäevast algab koguduse maja suure saali parketi vahetus ja võimaluse korral katsume soetada saali ka kohase mööbli. Augustikuus püüame remontida Kaarli puiestee poolsed külguste trepid.

Sel suvel viiakse kirikule kuuluvalt kinnistult läbi uus kõrgepinge kaabel ja juba 6. juunist alates tööd käivad. Kuni kuu aega peaksid need kestma, seda muidugi juhul, kui kaevetöödel ei teki üllatusi. Tehnika kasutamine nendel tööde juures võib mõnevõrra puudutada ka kiriku parklat. Saavutasime kokkuleppe täitepinnase kasutamiseks kogudusele kuuluval krundil Tehnika 81.