Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Hb 11:1

Ilmselt oleme igaüks kogenud olukordi, kus meil on oma sõnade pärast häbi. Häbi seepärast, et oleme kellelegi sõnadega haiget teinud või kui oleme oma sõnadega tahtnud inimest juhatada, õpetada, nõu anda või manitseda. Nii mõnigi kord pöördub selline hea soov hoopis kurvastavaks, sest meie sõnad on teinud inimesele haiget või ei ole teda kõnetanud. Siis tundubki, et parem on vaikida, sest ei taha ju kedagi kurvastada või talle haiget teha. Ometi kui peame seda tegema, püüame olla leebed ja kuidagi “ümber nurga” püüame inimesele öelda, mis on oluline.

Kuu juhtsalm sellist mõtet ei toeta. Inimesele on vaja öelda, mis on vajalik ja õige. Seda aga ei tohi teha viha, kadeduse, solvumise või mingi muu negatiivse emotsiooni toel. Kasutades Pauluse mõtet tuleb seda alati teha armastusega inimese vastu. Isegi siis, kui sõnad võivad kuulajale valusad olla, kuid kui need on öeldud armastusega, taipab inimene nende mõtet ja tähendust. Oluline on selle juures, et see mis ütleme, oleks öeldud ausalt ja otsekoheselt. Jeesus rääkis oma jüngreid või inimesi kõnetades nendega karmilt ja ütles, mida mõtles, aga samas tegi seda suure armastusega.