Markuse evangeelium 2:1–12
Tänase pühapäeva teema usk ja uskmatus toob meie ette evangeeliumiloo halvatust, kellele Jeesus ütleb: sinu patud on sulle andeks antud. Ainult Jumalal on meelevald patte andeks anda, ja seda teadsid kõik kirjatundjad. Selline tegu tekitas neis tõsist pahameelt, nõnda et nad küsisid oma südames: kes tema selline on, et ta Jumala asemel annab patte andeks.
Mida uskuda ja mida mitte? Nii kõlab ka tänapäeva inimese küsimus. Jeesuse ajal küsiti, kas Tema on Päästja või mitte. Tänapäeval küsitakse, kas Jumal on olemas või mitte; kui on, kas Jumal sekkub siis ka maailma ja inimese ellu. Tänast lugu lähemalt vaadates võime öelda, et meiegi oleme selles mõttes halvatud, ja igaüks omal moel. See halvatus ei pruugi olla meil ihuline halvatus, vaid vaimne-hingeline. Meil kõigil on oma piirid, arusaamised, millest kinni hoiame, harjumused, mis võtavad liiga palju meie ajast, mis takistavad meid edasi minemast. Meile ei pruugi see olukord meeldida, aga selleks jälle et midagi muuta, läheb meie hinnangul vaja liiga palju, ja lihtsam ongi siis lasta asjadel olla nii nagu need on.
Või kui otsitaksegi oma ellu muutusi, siis otsitakse neid valest kohast. Mõelgem siinkohal kasvõi erinevatele vaimsetele praktikatele, mis tänases päevas ei puuduta ainult täiskasvanuid, vaid mida pakutakse juba ka päris väikestele lastele – olgu selleks siis sensitiivid, reiki, jooga, vaikuseminutid, kivikesed ja kristallid, üle normaalsuse trenni tegemise vajadus, jms… Kuuldes midagi sellist olen ma nõutu ja imestan, kust tuleb see julgus tegeleda sellega, kust tuleb see vääramatu usk asjusse, mis võivad kasu asemel hoopis väga palju kahju tuua? Kas see on see, mida soovime nii iseendale kui ka oma ligimesele? Kuhu viib lõpuks see tee, mis praktikas pole muud kui teiste jumalate otsimine ja kummardamine? Ja vaadates kaugemale, kas oleme mõelnud, kas kõige selle viljelemine juhatab meid ka Jumala juurde, et võiksime maises ajas käia koos Temaga nõnda, et viimaks pärime tõotatud igavese elu? Kui oleme kristlased, siis leiame ju selle, mida vajame nii maiseks ajaks kui ka igavikuks ühelt ja ainsalt Jumalalt.
Teisalt võidakse ju isegi uskuda, et Jumal on. Siiski on neid, kes ei oska või suuda uskuda, et Jumal võiks nendegi eluteel olla, neid aidata ja neile andeks anda ning eluteel edasi juhatada. Ehk on siis liiga palju kuulatud kiriku ühekülgset sõnumit Jumala karmusest ja kohtumõistmisest, kus pole kohta jäänud Jumala halastusele ja armastusele, kui öeldakse, et Jumal polegi keegi muu kui see, kes lõputult sind iga asja eest nuhtleb, et tee mis sa teed, ikka Jumal karistab sind. Nii muutub viimaks ka inimene ise kurjaks ja kibestunuks.
Või siis teise äärmuse sõnum – ela edasi nii nagu sa elad, sul pole vaja enda juures midagi muuta, Jumal on armastus ja Ta laseb taevasse kõik, kes sinna iganes minna tahavad. Ainult säärane lähenemine ei aita ka ju kedagi, sest see ei sunni inimest end pingutama ega ka oma elu muutma, parandama.
Ja on neidki, kes on ise saanud teistele takistuseks Jumala juurde jõudmisel. Neid, kes on ülekohtuselt kriitilised teiste suhtes, seejuures aga vähenõudlikud iseenda osas. Ilmselt on lihtsam osutada teise vigadele ja nõuda, et teine muutuks. Nõnda tehes tunneb inimene ennast parema ja õigemana ega pea siis oma eksimuste ja patuga tegelema. Mõelgem siinkohal ka tänasele evangeeliumiloole, kus majas polnud nii palju ruumi, et halvatut oleks saadud uksest sisse kanda. Usun, et kandjad püüdsid igati majja pääseda esmalt ukse kaudu. Aga kui palju võis kokkutulnute seas olla selle tõttu kõveraid pilke ja vihast sisinat, vaid moe pärast enda nihutamist, sest trügijaid oli nagunii palju, ja keegi ei tahtnud teise kasuks oma kohast loobuda.
Jeesus aga teeb halvatule ja tema sõpradele ilusa teo. Ta halastab selle peale, kelle vastu kohalolijad halastust ei tundnud. Ta suunab kokkutulnute tähelepanu sellele, et kui keskenduda vaid oma arusaamistele ja kasusaamisele, teisisõnu, tsiteerides õpetaja Jaagu möödunud pühapäeva jutluselõiku – kui käsku täites on inimesed unustanud kõige olulisema, ehk siis Jumala ja teise inimese, kui käsk on saanud suuremaks kui Jumal ise, siis unustab inimene armastuse ja halastuse. Käsul ilma nendeta ei ole tähendust. Kui me ei vaja Jumala abi millekski muuks, siis oleme ka ise pelgalt seadusetundjad, kes tunneme küll Jumala seadusi, aga kas tunneme ka Jumalat, ja Tema armastust ning halastust meie kõigi vastu.
Kuidas on lood meie usu ja uskumisega? Millal annab meie süda Jumalale võimaluse meid puudutada ja meis tegutseda? Äratada meid usule? Kas märkame selle kõrval ka oma ligimest, keda on meil jõud ja võimalus aidata ja toetada?
Tänane evangeelium õpetab meile, et Jeesusel on vägi meis kõik uueks teha. Siiski ei suru või sunni Kristus kedagi endasse uskuma. Ta ei tee imetegusid inimeste nõudmisel või käsu peale, et kuidagi imetegijana kuulsust pälvida. Jah, ühest küljest oli Jeesuse imetegude peamiseks eesmärgiks aidata hädasolijaid, kuid teisalt sellekski, et aidata inimestel taibata, kes Tema tõeliselt on.
Kui Jumal meid uuele elule äratab, siis muutub meis midagi. Jah, meie südames sündinud usk Jumalasse ja usaldus Tema vastu ei pruugi ära võtta meid räsivaid kannatusi, igapäeva muresid, haigusi, ega pruugi tuua ka igatsetud rõõmu või muretut elu. Siiski avanevad meie silmad ja süda Jumala päästele ja õnnistusele, imedele, mida Tema teeb.
Ja kui me usus usaldame iseendid ja oma ligimese Jumala kätte, ei tule meil kahelda selles, kas Jumal meie elus midagi võib või suudab, vaid ainult selles, kas me ise suudame Jumalat kõiges olevas ja tulevas usaldada. Jumal ei muutu, Tema armastus meie vastu samuti mitte. Muutuda saab aga meie usaldus Jumala vastu ja meie usk Temasse kasvada.
Aidaku Issand meid, et annaksime Jumalale oma elus võimaluse. Et meie usk Jumala andestusse ja armastusse, Sõna ja sakramentide läbi saaksid kasvada ning Tema hoiaks meid nende läbi õiges usus igaveseks jäädavaks eluks.