See sünnib Minu Vaimu läbi, ütleb Vägede Issand

Jeesus ütles oma jüngritele: Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, Tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina. Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib. /Johannese 16:23–29/

Apostlite tegude raamatus on kirjeldatud Püha Vaimu välja valamist, mis toimus Kristuse ülestõusmisele järgnevatel juutlikel nelipühadel. Juudid tähistasid nelipühasid 50. päeval pärast paasapüha. Siit tuleneb ka nelipühade nimi, mida paljudes keeltes kasutatakse kreeka keelsest sõnast pentekoste, mis tähendab viiekümnes. Miks eesti keeles nimetatakse pühasid nelipühaks ei ole täpselt teada. Küllap on paljudele nelipüha nimest omasem rahvapärane paralleelnimi suvistepühad või suvisted, mis nõnda nagu sõnagi ütleb, viitab suvisele suurele kirikupühale. Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, samuti algkoguduse ja kogu kristliku kiriku sündimine.

Nelipühade pühakirja lugemised kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Prohvet Hesekieli raamatust on lugeda, kuidas Issand tõotab inimesele anda uue südame ja paneb tema sisse uue vaimu. Jumal kõrvaldab inimese ihust kivise südame ja annab talle lihase südame. Jumal paneb inimese sisse oma Püha Vaimu ja teeb, et ta käib Issanda määruste järgi, peab Issanda seadusi ja täidab neid /Hs 36:24–28/. Püha Vaim on läkitatud inimesele aitajaks ja kaitsjaks, kes täidab oma ustavate südamed ja süütab neis oma armastuse tuld. Püha Lohutaja Vaim õpetab inimesele kõik ja tuletab talle meelde kõik, mida Kristus on omadele rääkinud.

Püha Vaimu annina jätab Jeesus omadele rahu. Üldjoontes on rahu tänasel päeval maailmas taastatud. On muidugi paiku, kus on rünnakuid ja on sõdasid. Meie kodumaal on rahu, vähemalt näiline rahu. Võibolla suudab keegi ilma Jumala Püha Vaimuta saavutada teatud edu ja leiab rahu, kuid ilmselt ei ole selline rahu täielik. Rahu, mida Jeesus omadele jätab, on seesmine, hingeline rahu, mis meid vaimulikult vaigistab, kinnitab ja üles ehitab. See on Jumala rahu, mis on ülem kui kogu meie mõistmine, mis hoiab meie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses /Filiplastele 4:7/.

Kristuse toodud rahu ei sõltu välistest oludest. See on miski, mida see maailm ei saa meilt ära võtta. See rahu annab meile kannatlikkuse, tasakaalukuse, usu ja lootuse meie elutee rasketel hetkedel, aitab meil elada kristlasena, aitab täita Jumala tahet ja inimeseks olemise eesmärki. Seesmine rahu annab kindluse ja usalduse, veendumuse ja kogemuse, et oleme leidnud ja jõudnud selleni, milleks oleme siia ilma sündinud, et teame, mida soovime, et oleme veendunud selles, kuhu poole oleme teel. Kristuse rahu seob meie mineviku olevikuga ja tuleviku igavikuga.

Nõnda nagu Jeesus on Rahuvürst ja rahutooja, tuleb ka Tema omadel järgida Kristuse eeskuju. Jeesuse järgijad on rahutegijad, kes taotlevad rahu. Nad on rõõmusõnumi kuulutajad Jumala suurest rahulepingust inimestega. On neid, kes võtavad rahutoojate sõnumit kuulda. Kuid on neidki, kes sulgevad end sellele sõnumile. Nad ei taha või suuda oma eluteel Jumalaga kohtuda ega Teda oma ellu vastu võtta. Nad hoiavad kinni sellest, mis neid Jumalast lahutab. Kes lahutab end Jumalast ja hoiab patu poole, see lahutab ennast ise aga ka Issanda pakutavast rahust.

Me jääme Kristuse rahusse osaduses oma taevase Isaga. Püha Vaim tuletab meile meelde, kellele me kuulume, kes on meid oma armastuse hõlma tõmmanud, kes kannab väsimatult meie eest hoolt ja jagab oma armurikkaid ande, kes palvetab meie eest, juhatab, kannab ja õnnistab meid.

Kui Jumala Vaim elab meie sees, siis oleme tõepoolest koos Kristusega surnud ja üles tõusnud. Kui meie elus saab nähtavaks see, kellesse me usume, kui saab nähtavaks see, et oleme patule, ülekohtule ja kurjale surnud, ning et elame tões, armastuses ja pühitsuses, siis on see meie parim usu tunnistus. Just sellist nelipüha imet tuleb meil igal elupäeval oma ellu paluda.

Abiõpetaja Kaisa Kirikal