Suvekuud on lõppenud ning käes on oktoober. Talveks on salvedesse varutud erinevaid metsa-, põllu- ja aiasaadusi. Nii nagu looduses tuleb inimese eluski praegusest hetkest kaugemale vaadata ning vilja kandmise heaks eelnevalt ettevalmistusi teha – plaanida ja korraldada, külvata ja lõigata, kasta ja kitkuda.
Mida aga oleme külvanud ja kuidas hoolt kandnud oma hingepõllu eest? Või kui palju on tänasel päeval meie vaimuelus seda, mis kannaks juba siin maises ajas ja ruumis head vilja? Kuidas kasutame Issanda poolt antud mõistust, meeli ja võimeid, tehes seda nõnda, et tooksime juba täna kogu oma eluga tänu ja kiitust Talle, kõige Loojale? Või kuidas teenime oma aja ja annetega teisi? Mida teeme selleks, et kasvaksime Issandale lähemale? Ja kuhu edasi? Mis tuleb pärast inimlapse elupäeva ja -ööd, tema elusügist? Küsimusi on ju lõputult ning oleneb paljuski sellest, kui kaugele inimlaps vaadata tahab ja milliseid valikuid homse peale mõeldes teeb, mida oluliseks peab.
Issandale on loomuomane anda, jagada heldelt ja lausa pillavalt. Ta annab meile eluks vajaliku, milles võime näha ja kogeda Tema juhtimist ja tahet, jumalikkust, kirkust ja vägevust. Tema suured imed ja igapäevased annid on kingitused, mida Ta oma armastusest jagab. Ja siiski võivad inimese silmad olla Issanda heldusele pimedad, argipäeva väikesed imed jääda täiesti harjumuspärasteks, mis iseenesestmõistetavalt inimellu kuuluksid. Inimene võib isegi Issandat mõne asja eest tänada, kuid jääda seejuures siiski iseendasse lõksu, püüdes Issanda eeski oma tahtmisi õigustada ja isekaid soove läbi suruda.
Olla aga Issanda oma, Teda olevas ja tulevas usaldada ning Tema kõigevägevusse uskuda eeldab järjepidevalt oma jõu ammutamist Tema allikaist ning paluda Tema tahtmise sündimist ka kõige pisemas. On oluline ikka ja jälle võtta aega järelemõtlemiseks, et mõista, mis on inimesest ja mis Jumalast, mis teeb meid rikkamaks ja mis mitte, mis vabastaks hingekammitsaist ning tooks meid Temale lähemale ja mis mitte. Selle jaoks aja võtmine ei ole ajaraiskamine, vaid väga oluline mõistmaks kui palju on Issand teinud ja jätkuvalt meie heaks teeb.
Kord tuleb igal inimesel Issanda palge ette laiali laotada kogu oma maine elukangas, selle puhtamad ja plekilisemad, kortsunud ja kulunud, parandatud ja kokku traageldatud paigad. Siinkohal pole küsimus niivõrd hirmus viimse kohtupäeva ees, vaid selles, millised on meie elukanga lõimed ja millega, ja veelgi enam, kellega koos oleme kangast kudunud ja kes seda koos hoiab. Ristimises oleme ühte seotud Issandaga, kangalõimedena oleme osakesed Jumala perekonna suurest kangast. Inimese ja Jumala lepitajana on Jeesus ühtaegu nii kangas kui ka kangur, Ta on nii põhjus kui ka eesmärk, et meid kõiki Temas ühte seotakse ja ühes hoitakse nii siin kui kord ka igavikus.
Otsigem elu argipäevis, olgu see ka kõige hallim või vihmasem põhjust öelda tänu Jumalale. Tänu Jumalale elu väikeste ja suurte imede eest! Tänu Jumalale pere ja laste eest, Kaarli koguduse ja kooli eest, usuõdede ja -vendade eest! Tänu Jumalale, et meil ei tule oma elukangast üksi kududa, vaid et Tema on iga päev meie juures ajastu lõpuni. Tänu Jumalale, et meie elu ei piirdu ainult selle aja ja ruumiga, vaid et Issand tahab meile anda hoopis palju rohkem kui täna oma käes hoiame. Kõige, kõige eest ma ikka tänan, Issand, üksi Sind!
Koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal