Mõeldes hingedepäevale

Sellel aastal oleme saanud nautida Eestimaa geograafilisest asukohast tulenevaid eeliseid – erinevaid aastaaegu. Oli paksu valge lumega talv, imeilus kevadeaeg, parasjagu kuum suvi ning nüüd oleme jõudnud sügisesse, mis oma värvikirevuse tõttu ei tundu sugugi nii trööstitu ja pime kui mõnel eelneval aastal. Nii mõnigi eakas inimene on ütelnud, et nüüd ta saab aru, et elab tõepoolest sellelsamal lapsepõlvest meeles olnud Eestimaal, kus on mitmekesine loodus, eriti selgelt märgatav aastaaegade vaheldumine ning iga perioodi omanäolisus ja olulisus.

2. novembril tähistame hingedepäeva, mis kuulub hingedeaja sisse. See on periood eesti rahvakalendris, mil oodati koju surnud esivanemate hingi, neid austati, neile kaeti tuppa või sauna toidulaud, neil paluti kaitsta karja ja põldu…

Meie ajal, mil enamasti enam põlvkonniti koos ei elata ja inimesed kolivad palju, on selle müstilise aja tähendus ehk pisut teisenenud. Kodus mälestatakse oma armsaid, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, meenutatakse koosveedetud aegu, süüdatakse küünlad surnuaial ja kodude akendel.

Hingedepäeval mõtleme ehk pisut rohkem surmale ja tajume ka iseenda piiratust. Sel ajal on lihtsam jaatada tõsiasja, et olemine oma eri pooltega – nähtava ja nähtamatuga – on üks tervik. Me tajume, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, sest ka siis, kui inimene toetub puhtalt mõistusele ja ei usu igavest elu, ei kao surres jäljetult keegi. Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad. Lisaks on meil usklikena lootus saada kunagi üksteisega kokku igaveses kodus, seal, kus Issand elab ja valitseb igavesti.

Jeesus Kristus ütleb: „Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. See ongi mu isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.” (Jh 6: 37,40)

Hingedeajal mõtleme ehk enam siit ilmast kutsututele, meenutame neid, aga ärgem selle kõrval unustagem ka lähedasi, neid, kes on meie lähedal, kellega suhtleme igapäevaselt…

Diakon Saima Sellak-Martinson