Meil on kindel alus – Jeesus Kristus!

31. oktoobril 1517. aastal naelutas augustiini mungast teoloogiaprofessor Martin Luther legendi järgi Wittenberegi lossikiriku uksele teistele lugemiseks ja aruteluks 95 teesi, millega väljendas oma arvamust kiriku õige ja vale toimimise kohta. Sellise teoga tegi ta ehk ka enesele üllatuseks ajalugu: tema mõtted levisid, algas kiriku reformatsioon, tekkisid katoliku kirikust lahkulöönud uued kristlikud kirikud ning täna tunneme seda päeva Usupuhastuspühana.

Luther rõhutas Piibli õpetuse tähtsust, tuues välja, et inimeste eneste kehtestatud seadustest kiriku sees on kahtlemata olulisem Jumala Sõna ja sellel põhinev elu ning toimimine. Nii annab see päev meilegi põhjuse usuisa eeskujul analüüsida, millesse ja kuidas me usume, arutleda meie usu ja selle aluse üle. Apostel Paulus kirjutab Korintose kogudusele: „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“. (1Kr 3:11)

Me teame, et maailmas on mitmeid erinevaid kristlikke konfessioone, eksisteerib väga palju erinevaid vagaduslaade ja usupraktikaid. Seda enam tuleb meil tähele panna, millele on need (ja loomulikult ka meie) oma vundamendi rajanud, kas tundub mugavam ja lihtsam järgida inimeste kehtestatud reegleid ja rõhuasetusi, mille alusel üksteist kritiseerida või suudame mõista ja meeles pidada, et kristlastena seob meid ühine alus Jeesus Kristus. Kui meil on jõudu oma usk Tema jaoks puhtana hoida ning Teda oma käitumises eeskujuna kanda, mõistame, et me ei pea otsima omavahelisi erinevusi, vaid julgemalt tuginema oma ühisele aluspinnale.

Jäägu meid läbi elu saatma ja meie usku kinnitama sõnad Martin Lutheri loodud ja nö luterliku kiriku hümniks peetavast koraalist:
Üks kindel linn ja varjupaik
on meie Jumal taevas,
Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk,
Ta aitab kõiges vaevas. (KLPR 163,1.)

Diakon Saima Sellak-Martinson