Lootus ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks. (Hb 6:19–20). Kaisa Kirikal

Apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele 5. peatükis: “Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.”

Olenemata ajast soovib inimene rahu, nii nagu armastust, lähedust, mõistmist, lohutustki. Inimene tahab seda oma suhetes, oma mõtetes ja südames nii teiste inimestega läbi käies kui ka iseeneses pidada.

Täna elame maailmas, kus rahu, aga ka usk ja lootus on kiired kaduma, olgu see puudutatud siis maailmas valitsevast olukorrast või habrastest inimsuhetest, ootustest, mida inimene ise oma elu osas soovib või olgu see seotud inimelu haiguste, kannatuste ja katsumustega, oma armsate lahkumise või ka iseenda surelikkuse teadvustamisega. Kõik see võib teha rabedaks ning viia tasakaalu, aga panna kahtlema ka armulises Issandas ja Tema armastusest iga inimese vastu.

Et jääda Issandasse ja Tema jääks meisse, et oleksime need, kes uskudes Temasse oma lootuse Temale panevad ka siis, kui siinses maailmas ja inimelus ülekantud aga ka sõna otseses mõttes langevad pommid, kui katsumuste ning kannatuste eest ei ole võimalik põgeneda, aga ka siis kui kaasteeliste või meie oma maine elutee on lõppemas, on tarvis aina ja aina oma usku ja lootust surmavõitnud ja ülestõusnud Issanda peale panna, usus armurikaste andide läbi kasvada, Issandat otsida, märgata ja leida kõiges, mida inimelu pakub.

Ülestõusnud Issanda läbi on meiegi teekonnal hoopis teistsugune perspektiiv, siht ja eesmärk. Jeesus pole siis meie eluloos see üks mitmest, kes tuleb ja läheb siis, kui tema tahab. Ta pole pelgalt ka kõrvalseisja ega pealtvaataja, vaid Ta ise saab meie elu keskpunktiks, kelles me elame, liigume ja oleme. Tema ette saame tuua kõik meid vaevava ning leiame hingamist oma koormatud hingedele; leiame uue lootuse, usu ja armastuse.

Enam ei ole vaja otsida. Astugem eluteele koos Temaga, kes on meie rahu ja lootus elule, nii siin ajalikus elus kui kord ka igavikus.

Koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal

Scroll to Top