Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures. (Ps 139:18)

Kristus on üles tõusnud! Tõesti Ta on üles tõusnud!
See vana Ülestõusmispühade tervitus kõlab aprilli esimesel pühapäeval kõigis kirikutes ja paljudes kodudes üle kogu maailma.
Ülestõusmispühade rõõm on erakordne ja ootamatu. Mitte ainult sellepärast, et Kristuse surnust ülestõusmises võimatu võimalikuks sai, vaid et rõõm muudab olematuks sügavaima meeleheite. Lugedes evangeeliumi lugusid Kristuse kannatusteest, võime vaid aimata tema jüngrite ja poolehoidjate sügavat leina ja kurbust õpetaja kaotuse ajal. Mõista nende meeleheidet ja hirmu tuleviku ees, kui kustunud on ka viimne lootuskiir. Nii lõplik ja lõpetatud on silme ees kujutis Kolgata ristist. Ülestõusmispühad aga näitavad meile, kuidas Jumal ka kaotuse võiduks muudab.
Ülestõusmispühade rõõm ei ole ka ainult rõõm Kristuse ülestõusmise pärast vai ka rõõm sellest, et ülestõusmisega saab surma võitnud Kristuse läbi tühjast hauasuust igavese elu värav kõigile, kes usus sellest sisse astuvad.
Saksa teoloog Werner Elert võtab kristliku ülestõusmisusu kokku nii: „Ei saa uskuda ülestõusmist, uskumata Kristusesse. Ja vastupidi: kui usume Kristusesse, siis usume ülestõusmisse, sest Tema ei ole surnud iseenda jaoks ega ole ka üles tõusnud iseenda tarvis. Ta on võtnud võimu surmalt ja esile toonud kadumatuse meie jaoks.“
Omamoodi peegeldab sama usku ka aprillikuu juhtmõtteks olev Vana Testamendi lauliku salm: „Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures“. (Ps 139:18)
Sõnal „alles“ on eesti keeles mitmeid tähendusi, üks nendes tähistab säilimist ja alles olemist.
Laulik kinnitab meile Ülestõusmispühade tähtsaimat sõnumit, et nii elus kui surmas oleme Jumala juures alles.
Võime ennast usaldada Jumala kätte igal päeval paludes lauliku sõnadega: „Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures“.

Diakon Meelis Holsting

Scroll to Top