„Issand hoidku sinu sissetulemist ja väljaminemist nüüd ja igavesti.“ Need õnnistamise sõnad ütleb vaimulik ristimistalitusel ristitavale inimesele. Pärast seda süütab vaimulik paasaküünlast ristimisküünla ja ulatab ristitavale, lisades juurde: ”Võta vastu see põlev küünal märgina, et Kristus on sinu elu valgus, pühas ristimises oled sa vastu võetud Kristuse Kiriku osadusse ja koguduse liikmeks“. Selle peale vastab kogudus ühiselt, rõõmsa aklamatsioonina (heakskiitva vastuhüüdena) “Tere tulemast Jumala laste perekonda!”
Jumala lasteks saamise ajalugu, ulatub Aabramini. Jumal valis Aabrami välja paljude rahvaste seast. Aabram oli alandlik ja kuulekas, ta usaldas Jumalat kõiges, mis Jumal talle ütles. Jumal õnnistas Aabrami ja andis talle ka uue nime. Aabrahamile (tõlkes „paljude isa“) osaks saanud õnnistusest sündis Iisraeli rahvas.
Kui Mooses kutsuti Iisraeli rahvast juhtima, ütles Jumal läbi Moosese Iisraeli lastele: “ Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Issand, teie Jumal“ (2Ms 6:7). Jumal sõlmis Moosesega, Siinai mäel, Püha lepingu ehk Seaduse ja ütles: „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm“ (2Ms 19:5). Kuigi rahvas tõotas Jumala ees, täita Seadust, unustasid nad aja jooksul antud lubaduse ning kaugenesid Jumalast ja Seadusest. Ometigi olid nende esivanemad kogenud oma elus Jumala juhtimist ja tundnud Issanda hoolitsust Aabrahami ajast alates ning seda pärimust anti edasi põlvest põlve.
Vaatamata rahva patusele eluviisile lubas Armurikas Jumal veel rõõmustada Iisraellasi, kui nad kahetsevad oma süütegu ja pöörduvad tagasi Jumala ja Seaduse täitmise juurde. Prohvet Jesaja lohutabki Babülonis vangipõlves viibivat rahvast: ”Rõõmutsege, hõisake, üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Jehoova trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma.“ (Js 52:9).
Prohveti rõõmuluulutus täitus pea 600. aasta pärast, kui Maarja ja Joosep läksid esmasündinud poega viima Jeruusalemma templisse nagu Seaduses oli ettenähtud. Sellest käigust Jeruusalemma kirjutab evangelist Luukas: „Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette“. Issanda Seadusse oli kirjutatud: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks“ (Lk 2:23). Esimese poja sündimisel nägi Seadus ette, et esmasündinud poisslaps pühitseti Issandale ja laps anti vanemas eas templi teenistusse. Pärastpoole templis teenimise kohustus muudeti, sest templis teenimine anti leviitidele (Leevi suguvõsas sündinud mehed), aga säilis kohustus tuua esmasündinud poeglaps ikkagi Issanda ette templisse.
Templi eesõues kohtasid Maarja ja Joosep vaga ja õiglast meest, kelle nimi oli Siimeon. Püha Vaim oli Siimeonile ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Tundnud lapses ära Jumala Pääste võtab Siimeon vanemate üllatuseks lapse templi eesõues sülle ja kuulutab kogu Jeruusalemmale seni inimsilmadele varjus olevat saladust: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile “ (Lk 2:29-32). Ladina keeles nimetatakse Siimeoni kiituslaulu „nunc dimittis“ (nüüd sa lased …) ja seda lauldakse kirikus päevalõpupalvuse ajal. Jumala poolt antud tõotus oli täidetud.
Kuulutades rahvale Päästja kirkusest, õnnistab Siimeon samal ajal lapsukest ja annab teada Maarjale lapse edasise saatuse: „Vaata see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted“ (Lk 2:34-35). Siimeoni ennustus viitab sellele, et Jeesuse elu ja õpetus läheb vastuollu Iisraelis valitseva religioosse partei põhimõtetega.
Kirikukalendri järgi tähistatakse küünlapäeval Jeesuse toomist Jumala ette. Jeesuse nimi on kreeka keele vorm, heebrea keelsest nimest Jehošua, mis tõlgituna tähendab „Jumal päästab“. Selles kõrgele tõstetud nimes on pääste igale inimesele kes usub, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. „Ja kellelegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12).
Jeesus Kristuse nimi on üle kõigist nimedest. Apostel Paulus väljendab hümnis Kristusele, mis on kirja pandud kirjas Filiplastele: „Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks“ (Fi 2:9-11). Jeesus tõi vaimselt pimedusse langenud maailmale päästva valguse, lihtsa ja kõigile kätte saadava – usuvalguse. Kõik vaevatud, koormatud, pattu teinud ja eksinud inimesed saavad usus Jumala Pojasse pattude andeks andmise ja igavese elu. Usus Jeesusesse Kristusesse saab inimene patud andeks ja jätkab uues lootuses usuteel. Ristimise päevast alates ei sammuta maisel elurännakul enam kaduvuse teel. Jeesus Kristuse õpetust järgides ja Püha Vaimult juhtimist paludes suudavad inimesed mõista Jumala tahet ja suudavad armastada ligimest tingimusteta. Kindlasti ei tule Jumala tahte mõistmine inimeste ellu nädalaga ega kuuga. Mõistmiseks võib kuluda ka aastaid, aga mida enam inimesed uurivad Pühakirja ja teisi pühasid tekste seda täiuslikumaks, kaunimaks ja eredamaks muutub nende jaoks ümbritsev maailm. Jeesus annab ka sellest ise tunnistust Johannese evangeeliumis „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12).
Teadmatus ja poliitiline ebakindlus valitses Venemaal pärast tsaarivõimu kukutamist. Ometigi nägid just selles pimeduses, vabaduse valguskiire hõõgumist mitmed Peterburis elavad eestlastest vaimu- ja kultuuriinimesed. Mitmed Eesti ühiskondlikud organisatsioonid Peterburis ei kartnud, esitada 1917 aastal Vene Ajutisele Valitsusele memorandumit, milles taotleti Eestimaale autonoomse haldusüksuse staatuse andmist etnograafilisel põhimõttel. See oli väga julge ja tähtis samm Eesti omariikluse poole liikumisel, mis päädiski Eesti iseseisva demokraatliku vabariigi välja kuulutamisega 24. veebruaril 1918 aastal. Ka väikese Eesti riigi sündimist võiks kirjeldada sarnaselt Siimeoni sõnadega. Vaata, see pisike riik on seatud languseks ja tõusuks suures Euroopas! See riik langeb küll mitu korda, aga igakord tõuseb ka üles. Eesti Ajutine Valitsus pidi juba riigi elu hakul asuma võitlusesse riiki ründavate vaenlasega. Kuigi vaenlaste arvuline ülekaal Vabadussõjas oli oluliselt suurem, suutsid Eesti väeosad sissetungijad Eesti territooriumilt välja tõrjuda. See oli suur ime ja just küünlapäeval 1920 aastal Tartus, kirjutati alla rahulepingule. Sellel päeval süüdati taas küünal valgustamaks rahva vabaduse teed tulevikku ja mälestamaks vabadussõjas langenuid. Meeliülendava palve kodumaa eest on kirjutanud Johan Kõpp, mida tsiteerin ositi: „Kõigeväeline Jumal, taeva ja maa Issand! Varja ja hoia meie põlist kodu ja rahvast! Juhata oma Vaimuga valitsust ja kõiki, kes seisavad meie rahva teenistuses, et nad kõikumatult käiksid õiguse ja armastuse teel. Õpeta meid elama rahulist ja vaikset elu jumalakartuses ja aususes. Valva, et kõik rahvad jõuaksid sellele eesmärgile, kus valitseb rahu õiguses ja õigus armastuses.“ /KLPR P32/
Aga kord jõuab igal inimesel elu sinnamaani, mil aeg avab tema eluraamatu viimase lehekülje. Usun, kes on võtnud ristimisel Kristuse oma elutee valguseks, see ei karda seista silmitsi oma eluraamatu viimasele leheküljele kirjutatud, viimaste ridadega. Ristitud inimene teab, et maapealne rännak koos Kristusega oli üks imekaunis ja õnnistusterohke retk. Ta teab ka seda, et maine elu kestab siin ilmas ainult silmapilk ja siis algab hommik rahumaal. Pärast inimese eluküünla kustumist ütleb vaimulik tema maise keha ärasaatmisel taas õnnistamise sõnad: „Issand õnnistagu sinu väljaminemist ja sinu sissetulemist nüüd ja igavesti.“ Sinu, tubli ristiinimese sissetulemist Taevase Isa kodusse, Jumala laste igavesse kirkusesse. Aamen.
Diakon Tiit Zeiger