Kristus – Jumala kirkuse sära

Kui Maarja ja Joosepi puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapsed üles Jeruusalemma, et Teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks, ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks paar turteltuvi või kaks tuvipoega.

Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida Temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis Tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: Issand, nüüd Sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile.

Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida Tema kohta räägiti. /Luuka evangeelium 2:22–33/.

Küünlakuu teine päev on kirikuaastas Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev. Jeesuslapse sündimisest on möödunud 40 päeva ning kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi täis said, viisid Jeesuse ema koos perega lapse üles Jeruusalemma, et Teda seada Issanda ette. Sellega lõpeb laiemas mõttes ka jõuluaeg.

Pühakojas õnnistas last püha Siimeon, kes tunnistab: Issand, nüüd Sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile. Naisprohvet Hanna oli samuti sel tunnil pühakojas ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.

Eesti rahvana meenutame küünlakuu teisel päeval tänus veel ka Tartu rahu lepingu sõlmimist aastal 1920, mil Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti Tartu linnas rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Sõdimine lõppes ning meie maale ja rahvale saabus rahu.

Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis: Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus /Johannese 8:12/ ja Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! /Johannese 14:27/. Nii üht kui ka teist – valgust oma eluteekonnale ja rahu, vajab iga inimene igal ajal.

Ei ole sugugi kerge aru saada, mida tähendab, et Kristus on meie elu ja maailma valgus ning et Tema toob meile oma rahu. Võime aimamisi mõista, et Kristuse valgus valgustab igat pimeduses olijat, ning Tema rahu alistab meid vallutanud rahutuse. Et Temas me võime end näha sellisena nagu me tegelikult oleme ja Temas me võime saada sellisteks nagu me Jumala loodutena olla võiksime.

Nii valguse kui ka rahu saabumise järel algab meie jaoks uus aeg Kristuses, mil saame armus hingata Tema tiibade varju all. Midagi ei jää meis enam endiseks, ja kõik luuakse uueks. Kõik meie tulemised ja minemised on Tema läbi, Temaga ja Temas alati saadetud rahust.

Palugem, et Jumal, kõige valguse ja rahu allikas, kes ilmutas vagale Siimeonile Kristust, saaks kõigi inimeste valguseks. Et Jumal juhiks meid usu ja armastuse teel selle valguse juurde, mis iialgi ei kustu. Et Jumal valmistaks meid seeläbi kohtuma Issandaga, kui Ta tuleb tagasi meile igavest elu tooma.

Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks. /Johannese 12:35-36/.

 

Abiõpetaja Kaisa Kirikal