Kätte on jõudnud advendiaeg

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Jesaja 49:13

Kätte on jõudnud advendiaeg ja jõulupühadeni on veel aega. Võibolla saab meie hing tänu massimeedias ja supermarketites kõlavale pühademuusikale aga juba praegu haaratud sellest imelisest jõulusündmusest, mil Juudamaal Petlemmas sündis üks lapsuke, kellele pandi nimeks Jeesus. Jõulukuu juhtsalm prohvet Jesaja raamatust ei viita otseselt jõulusündmusele – karjastele ja tähele taevas ega teel olnud pühale perekonnale ja loomalaudas sündinud jõululapsele. Siiski antakse prohveti suu läbi meile tõotus, et Jumal trööstib oma rahvast ja halastab viletsate peale! 

Vaatamata Jumala tõotusele lubame eluraskuste saabudes endile kahtlemist. Lubame oma mõtetel ekselda ning arvata: Jumal on mind maha jätnud. Ta on minusuguse sootuks unustanud… Kuid, kas Jumal saab oma loodu unustada? Kas Jumal hülgab oma lapsi? 

Jumala armastust inimese vastu kõrvutatakse pühakirjas ema armastusega oma lapse vastu, mis on kõige suurem, tugevam ja piirituim armastus, mida inimene tunda võib. Oma lapse heaks on ema valmis tegema kõik, seejuures ise paljustki loobudes. Samamoodi nagu ema hoiab ja armastab oma last ja võib lapsele andeks anda kõik ega lakka teda armastamast ka siis, kui laps emale selja pöörab, nõnda armastab Jumal oma loodut. Jumala tõotused saavad tõeks pühal jõuluõhtul kui saab avalikuks Jumala armastus oma loodu vastu, mis päädib viimaks Kolgata mäel. Kui Jumal annab oma Poja kõikide inimeste eest kannatusse ja surma, siis kas meil on võimalik hetkekski kahelda Jumala armastuses, trööstis ja halastuses, mida Tema iga inimese vastu tunneb? 

Kasvagu alanud kirikuaastal meie usk ja usaldus, et Jumal ei unusta ega hülga meid, isegi siis, kui mõnikord vastupidist tunneme, kui elurännakul Jumala juurest kaotsi läheme, kui oma taevasele Isale raskustes ja kahtlustes selja keerame. Jumal ootab meid alati tagasi enda juurde ja võtab meid armastusega vastu. Jumal juhatab meid tagasi oma hingamisele, sest Tema armastab meid igavese armastusega, ja sellepärast jääb Tema osadus meie igaühega /Jeremija 31:3/. 

Abiõpetaja Kaisa Kirikal