Jeesuse saadikud – Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? Mi 6:8
Tänane evangeeliumi tekst on natuke problemaatiline seoses pühapäeva teemaga.
Evangeelium räägib sellest, kuidas on kuningas korraldanud pulmapeo ja siis kuidas sinna kutsutakse külalisi, kes kutset vastu ei võta ja siis ikka kutsutakse ja lõpuks on koda rahvaga täidetud ja pidu võib alata. Nii sobiks see evangeeliumi tekst pigemini pühapäeva, mis kannab nimetust “Kutse Jumala riiki”. Üldistades saab öelda, et Jumal kutsub kõiki meid osa saama igavikulisest pidusöögist, aga paljud ei võta seda kutset vastu. Need kes kutse vastu võtavad, saavad osa aga kõigest heast.
Ometi on tänases evangeeliumis suur roll saadikutel, neil, kes kutset edastavad. Kuigi võib jääda mulje, et nad täidavad oma ülesannet ja muud ei midagi, on tänases jutustuses neil tähtis roll. Tähtis koht on ka ühel pulmakülalisel, kes on tulnud pulma ilma pidurüüta ja ta visatakse peolt välja. Need, esmapilgul ehk kõrvalised kirjeldused määravad tegelikult selle, miks on see tekst tänasel pühapäeval teemaga “Jeesuse saadikud”.
Mõtleme siis korraks… Kes on need Jeesuse saadikud? Vanas Testamendis kasutatakse sõna saadik väga palju. Saadik on see, kes viib sõnumeid kohale, kutsub kokku rahvahulki kogunemistele, annab edasi sõnumeid juhtidelt, kutsub külla jne. Saadik oli inimene, kes ei andnud edasi omi mõtteid või tõlgendusi sellest, mida tal paluti öelda. Ta ütles, mis tal kästi ja seda sõnasõnalt. Ei olnud vahet, kas kuulajale see sõnum meeldis või mitte. Jumala saadikuid selles kontekstis nimetati prohvetiteks, kes edastasid Jumalalt saadud sõnumit selliselt nagu neil kästi seda teha.
Seepärast on teatud puhkudel nimetatud saadikut mõnes mõttes ka prohveteid, otsekui orjaks, kellel ei ole mingit vabadust teha ja rääkida mida ta ise tahab, sest ta oli allutatud isandale ja tema elu sõltus isandast. Prohvetitki pidid andma edasi Issanda sõnumit isegi siis, kui neile see ei meeldinud
Algristikoguduses saavad saadiku ülesanded natuke teise tähenduse. Arvata võib, et nad tegutsesid iseseisvamalt võttes aluseks oma südametunnistuse ja usalduse Kristuse vastu. Võib ütelda, et saadik muutus Kristuse asemel käskjalaks kandes põhilist sõnumit:“ Andke endid lepitada Jumalaga!“ See omakorda eeldab iga inimese vabadust ja ühendust Issandaga selleks, et rõõmu ja suure innuga täita selle hea sõnumi kandmist maailma.
Evangeeliumis saadab kuningas saadikud välja kolm korda. Vaatamata sellele, et sõnum ei jõudnud inimesteni või nad kutsest loobusid, on kuningas järjekindel ja saadikud täidavad oma kohust ustavalt. Saame teada, et osasid saadikuid pekstakse ja osa ka tapetakse. Siis saab kuningas tigedaks ja laseb tapjad hukata.
Kui see mõttekäik tuua tänasesse päeva, siis on Kirik üldises tähenduses ja iga inimene kitsamalt, see sama saadik, keda läkitatakse kutsuma inimesi osa saama Jumala poolt pakutavast. Oleme saadikud, kes järjekindlalt, isegi siis, kui on tagasilööke, kui inimesed ei reageeri kutsele, esitavad seda imelist kutset. Ei saa olla nii, et kui olen korra kutsunud, siis aitab, sest ka mitu korda võib. Võib ütelda, et kutse on kehtiv ja meie asi on kutsuda.
Teame kui ebamugav on kutsuda inimesi kogudusse või rääkida oma usulistest kogemustest. Teame, kui kergesti sattume naerualusteks ja kui tihti pigem jätame ütlemata, et olen inimene, kes usub Jumalat. Ometi oleme me saadikud, kes peaks ilma kartuseta andma tunnistust Kristusest oma sõnade ja tegudega.
Paulus viitas kuuldud epistlis sellele, et Jumala saadik olemine ei ole kerge, leebelt öeldes. Nii nagu Jeesus rääkis saadikute tapmisest nii ka Paulus viitab kannatustele, mis Jeesusesse uskujaid kindlasti tabab. Ometi ta ei ütle: “Ärge tehke, ärge rääkige”.
Jumal on meid kutsunud, me oleme selle kutse võtnud vastu. See kutse on tõsine ja seda ei võeta vastu pealiskaudselt või kerge suhtumisega. Me oleme kogenud Jumala imelist armastust ja meie asi on seda kanda maailma.
Just sellisest pealiskaudsest suhtumisest kõneleb evangeelium, kui ta räägib külalisest, kes oli tulnud, aga kellele ei olnud sobilik rüü. Ta ei võtnud seega kutset tõsiselt ega valmistunud selleks peoks. Ta sai hukatuse osaliseks ja põhjuseks oli pealiskaudsus.
Head kaasteelised! Need tänased mõtted selgitavad, miks on vaja suhtuda tõsiselt sellesse heasse osasse, mida oleme Jumalalt saanud. Need mõtted selgitavad ka seda, miks me kirikus ei saa ega tohi teha nii nagu meilt sageli oodatakse.
Hiljuti lugesin üht mõttekäiku, kus kiideti neid inimesi, kes tahavad kirikut uuendada. Selle kirjutaja mõte oli selles, et kui kirik on kaasaegne ja lähtub inimeste vajadustest, siis aitab kirik kaasa, et lahendab ühiskonnas sotsiaalseid ja ühiskondlikke probleeme.
See kirjutaja unustas, et kirik ei ole asutus, mis on kutsutud neid eelpool nimetatud küsimusi lahendama. Ta teeb seda armastusest tulenevalt, aga see ei kaalu üle seda kutset, milleks olme kutsutud ja seatud ja mida Kuningas meilt ootab. Meie asi on kutsuda inimesi hinge päästele ehk aidata oma eluga, oma sõnade ja tööga kaasa sellele, et võimalikult palju inimesi leiaks oma hinge pääste Kristuses.
Olgem need head sulased, kes rõõmustavad Issandas ja Tema meis, et neid keda kutsutakse ja kes kutse vastu võtavad oleks palju.