Jeesus ütles Martale: “Sinu vend tõuseb üles.” (Jh 11:23) Meelis Holsting

Vaikse nädala liginedes näeme ka Jeesust lähenemas oma elu ja missiooni haripunktile.

Johannese evangeeliumi lugu Laatsarusest, Marta ja Maarja vennast, kust on pärit ka algava kuu juhtsalm, eelneb vahetult neile Jeesuse elu ja kogu inimkonna pöördelistele sündmustele Jeruusalemmas. Näeme siin, kuidas Jeruusalemma poole liikudes kasvab pinge iga päevaga, näeme kuidas Jeesuse vaenlased koondavad oma jõud, et temast lõplikult lahti saada.

Marta ja Maarja on Jeesuse sõbrad, kelle juurde ta nende venna surmast kuuldes läheb. Sealt edasi tulevad juba paasapühad Jeruusalemmas. Õdede erinev temperament tuleb välja juba Jeesuse saabudes. Maarja on jäänud tagasihoidlikult koju, kuid Marta läheb talle vastu ja tervitab teda süüdistades: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.“

Jeesus aga otsekui ei märkagi Marta etteheiteid ja nõudlikku tooni. Mõne küsimuse ja lühikese vestlusega muutub Marta hoiak, tema etteheited kaovad ja neis saab usu tunnistus. Tunnistus, et Jumal saab muuta iga meie mure ja valu rõõmuhõiseteks.

Jeesuse viimasel nädalal Jeruusalemmas on sarnaseid muutumisi veel. Vaid loetud päevad hiljem näeme jüngrite ahastust ja valu, kui nad Kolgata mäel on tunnistajaks Jeesuse ristilöömisele. Näeme leina, kui ristilt võetakse nende õpetaja elutu keha. Pole kahtlustki, et nende jaoks on viimane lootus kustunud ja oodata pole enam midagi.

Ja siis mõne päeva pärast, ülestõusmispühade hommikul, muutuvad muremõtted tühja hauasuu ees rõõmuhõiseteks. Jumal saab muuta ja muudab seal, kus inimlikud jõupingutused on lõppenud ja inimlik jõud raugenud. Jääb ainult usk.

Siin saavad tõeks ja kogu maailmale nähtavaks Martale lausutud sõnad: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”

Kas usume? 

Koguduse diakon Meelis Holsting

Scroll to Top