Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.Ilm 21:2

Hingedekuu oma halluses ja karguses on kätte jõudnud. See paneb meid enam mõtlema ajale ja kaduvusele, elule ja surmale, elu viimsetele asjadele ja igavikule. Hingedeajal mõtleme neile, kes siit ajast on igavikku kutsutud, ning tajume, et meiegi oleme kaduvad inimesed. Kord kõlab meilegi Issanda kutse, kes viib inimese jälle põrmu ja ütleb: Tulge tagasi, inimlapsed! Ps 90.

Ristirahvana me usume aga, et surm ei ole kõige lõpp. Midagi tuleb veel, ja see, mis tuleb, on rahu ja rõõm Issanda juures. Selle usu ja lootuse annab meile surma võitnud ja ülestõusnud Issand Jeesus Kristus, kes ütleb Ilmutuse raamatus: Mina olen A ja O, algus ja ots, esimene ja viimane, kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline. 

Uus Jeruusalemm ehk Jumala riik on nüüd Kristuse kaudu tulnud ka meie juurde. See on võimalikuks saanud Jeesuse lunastustöö kaudu, kes ristisurma läbi on meid kuradi võimusest vabastanud ning teinud meid taevariigi kodanikeks. Tema läbi saab meile elu ja ka igavene elu taevases riigis. Tema läbi on meil ka lootus, et maise elutee lõppedes viib Tema meid Jumala rahusse puhkama ja hoiab seal kuni ülestõusmise päevani. 

Nõnda me käime oma eluteed usus, mitte nägemises. Kinnitagu Issand täna siis meie usku, et Tema ise on meie kõigi ligi ning Tema juhatab meid siit ajast igavesse rahuriiki, taevasesse isamajja, kus on eluase õndsatel.