Andkem Jumalale oma elus võimalus

Üks väeülem palub Jeesust tervendada oma sulane. “Jeesus, Sina imetegude tegija, Sina vaeste, patuste ja vähemate sõber – päästa ta, aita ta tõvevoodist püsti, nõnda et ta saab rõõmuga teenida oma isandat ja lähedasi!”, palus mures väeülem. Jeesus oli nii mõnegi imeteo teinud: üks pidalitõbine oli terveks saanud, teisest oli välja aetud rüve vaim. Usk ja usaldus, et Jeesus suudab tervendada haige teenri, oli sündinud väeülema südames.

Südamesse sündinud usk. Kes sünnitab selle? Kes kingib uut lootust lootusetusse näiva hetke ja päeva? Millal julgeb inimene anda Jumala tervendavale puudutusele võimaluse, et seeläbi saab süda äratatud usule? 

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus, ütleb pühakiri. Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta. Väeülemal oli usk, et teener paraneb. Usus oli tekkinud usaldus, veendumus sellesse, mida ei olnud sellel hetkel veel näha. 

Ja väeülema usk kandis! See andis Jeesusele võimaluse tegutseda. Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil. Mt 8:13

Jeesus oma jumalikus armastuses ja väes tegutseb seal, kus süda on Jumalale avatud. Kui Jeesus äratab meid usule, siis midagi muutub meis, endine möödub ja uus jõuab kätte, me saame hingata oma koormatest ja käia oma eluteed armastuses Jumala armutiibade varju all. Ja karta pole meil midagi, ei elu elamise ime sees ega kord ka siit ajast igavikku astumisel, sest vägede Jumal on koos meiega.

Andkem Jumalale oma elus võimalus, et Tema saaks avatud südames äratada usu, mida kannab jumalik armastus ja vägi. Jumala juures leiame hingamise ja Tema tervendab valusad hingehaavad. Jumalale olgu kiitus ja tänu nüüd, ikka ja igavesti!